Raimond Tamm: hobuvankrite ajastu Tartu ühistranspordis on läbi

Raimond Tamm Foto: SCANPIX

Tartu ühistranspordist on omajagu juttu olnud, aga küllap pole hiljuti Tartu Postimehe veergudel kirjutanud (23.1) Vambola Paavo ainuke, kellel senine teavitus kõrvust mööda läks. Sestap kasutan head võimalust ja valgustan veel kord linna bussiliikluse olukorda ja arenguid.

Tallinna bussiliikluse radikaalsete reformide vastukaja ei ole olnud sedavõrd muretu ja ülistav, nagu Paavo artikli järgi võiks arvata. See näitab, et kõiki eksperimente ei ole Tartul mõtet järele teha. Mõne asjaga, mis meilgi ammu kavas, on Tallinn küll varem hakkama saanud – selle eest kiitus ja tänu, et Tartul on võimalus sealsest kogemusest õppida.

Alustame juunis

Kõigepealt soovin rääkida reaalajas bussiinfot kajastavate tabloode panekust Tartu bussipeatustesse. Vambola Paavo väitel «ei maksa tablood palju» – ehk oleks austatud ajakirjanik valmis need siis ise linnale annetama? Samamoodi jääb mulje, justkui oleks tartlaste tehtud infosüsteemi võimalik tasuta saada.

Kes tunneb tabloode vastu sügavamat huvi, kui linna pressiteadetest lugeda on saanud, võib linna kodulehel avaldatud dokumentidest näha, kui kalliks riigihange tegelikult maksma läks: kõige odavamat hinda pakkunud ning hanke võitnud G4S küsis Tartult ligi 650 000 eurot! Selle eest saame infosüsteemi koos 61 bussi asukohta edastava seadme, 73 bussisisese infotabloo, 10 sõitjate loendamise seadme ja 44 Hispaania päritolu tablooga. Esimeste tabloode paigaldamist alustatakse juba tänavu juunis.

«Tasuta» sõiduga Tartu siiski eksperimenteerima ei hakka. Lõpuks peab keegi selle lõbu ikkagi kinni maksma ning kui rikas Ameerika onu Tartule just miljardeid ei päranda, võetaks raha tartlaste maksudest. See tähendab kas kohalike maksude kehtestamist, mis praeguse linnavalitsuse plaanidesse ei kuulu, või millegi muu tegemata jätmist.

Niisuguse «tasuta» transpordi nimel ei jäta Tartu lasteaedu ehitamata ega sildu remontimata, seega siinset ühistransporti rahastatakse endiselt piletimüügist.

Kaks tasuta liini Tartus ka on, nendel sõidu maksavad kinni kaubanduskeskused. Samuti on bussisõit tegelikult juba tasuta 30 protsendil tartlastest: 18 500 tartlasel on vanust üle 65 eluaasta ja veidi vähem kui 10 000 on alles koolieelikud. Kõigi ülejäänute sõidukuludest katab linn bussidotatsiooniga poole.

Uut on palju olnud

Linnaliinide pikendamisel valdadesse on sama takistus: poliitilisest tahtest ei piisa, tarvis on ka tegelikult olemasolevat raha. Eelmise aasta lõpus saigi linn Luunja vallaga kulude jagamises kokkuleppele ning nüüd sõidab 17. liini buss Luunjasse.

Enamik Tartu ümbruse valdu ei ole valmis kulusid kandma, vallaelanike transporti tartlaste rahast sponsida ei oleks aga mõistlik ega õiglane. Kui mõni vallavalitsus otsustab, et võib bussiveo hinnast oma osa maksta, on Tartu koostööks igati valmis. Tuleb ka arvestada, et piletihind ei jääks maal samaks kui linnas, vaid tuleks rakendada hinnapiirkondi, nagu on teinud Tallinn.

Tartu bussiliinide võrk on aastate vältel palju muutunud. Muudatuste kavandamisel on olnud abiks nii linlaste tagasiside kui ka arvutiimitatsioon, mis pakub optimaalset liinivõrku linlaste elu- ja töökohtade järgi. Selles asjas tormas lugupeetud kriitik suure raginaga lahtisest uksest sisse.

Hiljuti käisid Tartu ühistransporti analüüsimas ka Saksa eksperdid, kelle soovitused on edasiste analüüside aluseks. Üks ühele soovitusi üle võtta ei saa, sest peaksime suurendama liinikilomeetrite arvu praeguselt 3,6 miljonilt vähemalt 4 miljonini, mis tähendaks linna kulude tuntavat kasvu.

Kümne aasta vältel on, vastupidi kriitikale, tehtud palju muudki uut.

Välja on vahetatud kogu bussipark, mille linnakodanikud on rõõmuga omaks võtnud. Varem linnatänavatel ringi vuranud mitte midagi ütlevates värvitoonides bussid on asendatud atraktiivsete punavalgete iludustega.

Viimase kahe aasta jooksul on sõitjate hulk järsult kasvanud. See teeb heameelt, sest näitab, et linnarahvas peab bussinduses võetud suunda õigeks ja sõidab sellega meelsasti kaasa. Linna on saabunud esimesed gaasibussid, mis säästavad meie igapäevast elukeskkonda ning mille osa on kavas veelgi suurendada.

Alanud aastal töötame ka selle nimel, et meie bussipiletisüsteem kujuneks järgmise aasta alguses Euroopa modernseimaks ning muudaks pileti soetamise ja kasutamise sõitjatele võimalikult lihtsaks ja mugavaks.

Vaadake arengukavast

Tõsi, mõned asjad on tõesti pikalt samaks jäänud – näiteks piletihind, mis pole tõusnud 2007. aastast saati. Mõni bussiliin kulgeb samamoodi kui aastate eest, sest Tartu suuremad tõmbekeskused on ikka samas, kus vanasti, vahetuvad vaid elukohad.

Liinide muutmist peabki hoolikalt kaaluma, sest iga muudatus mõjutab tuhandete inimeste elu ja võib tekitada nurinat. Uuendusi uuenduste pärast siin olla ei tohi, linn pole mänguasi.

Kes soovib põhjalikumat infot, leiab selle Tartu transpordi arengukavast aastani 2020, milles on bussiliikluse arendamisest pikalt juttu. Dokument on avalikult üleval linna kodulehel ning kättesaadav ka ajakirjanikele, kel tasuks enne sel teemal kirjutamist tutvuda nii senise tegelikkuse kui ka käimasolevate töödega.

Samal teemal: Vambola Paavo, «Räägime küll, aga tegu ei tule», TPM 23.1.