Vahur Kalmre: Tammele, ühele tippudest*

Vahur Kalmre

FOTO: Ove Maidla

Ma ei ole 5. keskkoolis ehk nüüdses Tamme gümnaa­­siumis käinud, ma olin 1. keskkooli ehk nüüdse Treffneri poiss. Meil aga oli 5. keskkoolist sõprusklass, kust üks tüdruk on meelde jäänud tänini.

Korvpallis 5. keskkool meile muidugi vastu ei saanud, ka koolipeod olid meil ja 2. keskkoolis ehk praeguses Härmas palju vingemad (pidudega jäime muidugi Härmale pikalt alla). Aga igasugustel olümpiaadidel oli 5. keskkool meile kõva konkurent ning tihti ka edukam. Seega oli ja on Tamme gümnaasium minu meelest üks Tartu tippkoolidest, kes veavad Tartu kui kõva hariduslinna mainet (ei hakka siia tooma väljavõtteid eksamitabelitest, mis seda arvamust kinnitavad – kes tahab, vaadaku ise järele).

Nüüd aga ootab Tamme gümnaasiumi ees poolitamine ja gümnaasiumiosa viimine äärelinna väljale, mida nii mõnigi on nimetanud tuntud kooli lõhkumiseks.

Neljapäevases Tartu Postimehes ilmus sellest saagast pikk ja hea artikkel. Lugesin seda õige mitu korda, kuid ikka jäi mõni asi kummitama. Eelkõige just sellest osast, kuidas linnavõim oma otsuseid teeb ja need ellu viib.

Ma ei lugenud linnavõimu esindajate lausetest välja, miks poolitamist ikkagi vaja on. Mis annab kindluse, et pärast poolitamist ja kolimist säilib Tamme gümnaasium mitte ainult nime, vaid eelkõige tippsisuna. Muidugi ütlesid nad, et usuvad sellesse, kuid usk vajaks ka argumente nende vastu, kes veel ei usu. Räägiti vaid kinnisvarast ja rahast, justkui polekski olulisim koolist saadav hea haridus.  

Jäi kummitama mingi kummaline jäärapäisus linnavõimu selgitustes. Linnavõim justkui ei tahakski laskuda vaidlustesse ühe gümnaasiumi sisulise tuleviku üle, vaid argumenteerib nii: meie oleme asja otsustanud ning nüüd tuleb see otsus nui neljaks ellu viia.

Ka gümnaasiumi mahtumisega vanale krundile Tammelinnas jääb õhku mõnigi küsimus. Võim väidab, et gümnaasiumiosas peab olema 540 õpilast ning nii suur kool sinna ei mahu. Ehk tõesti, kuid miks peab selle kooli gümnaasiumiosa olema just nii suur. Äkki võiks seal olla – ja see on nüüd lihtne matemaatika eriklassi päevilt 1. keskkoolis – kolm paralleelklassi gümnaasiumiosas ehk 3 x 36 x 3 = 324 õpilast. Kas selline kool mahuks? Mis oli linnavõimu vastus? Selliseid variante pole läbi mängitud. Ja kõik. Punkt. Ei vaidle. Punkt. Otsustatud. Punkt. Tehtud ...

Tartu linnavõim justkui kardab erandeid (kuigi üks erand Härma gümnaasiumi säilitamisega on juba niikui-nii tehtud). Erand nõuab alati põhjendamist, selgitust ja tööd – ja julgustki –, lihtsam on alati lüüa ühtmoodi. Tallinn, näe, julgeb ja mõtleb omamoodi ning jätab nii mõnedki head gümnaasiumid lahutamata, kuid Tallinn ongi ju opositsioonis, tal pole justkui kohustust võimukoalitsiooni mõtteid tõrkumata ellu viia. Kas sealt tuleks otsida põhjust, miks Tartu nii ühes suunas tegutseb?

Muidugi ei saa keegi kindlalt väita, et niimoodi tapetakse Tamme gümnaasium. Kui kõrvutada spordiga, siis on ennegi mõni kuulus korvpalli- või jäähokimeeskond oma kuulsusrikka vana halli pidanud uue vastu vahetama. Vana kodu nutetakse küll taga, kuid see ei hävita meeskonda. Koht on tähtis, aga kui meeskonnal on jätkuvalt hinge, ei kao see kohavahetusega kohe ära.

Nii võib minna ka Tamme gümnaasiumiga. Selleks oleks vaja vähemalt kahte asja. Et uude kohta läheks samal tasemel meeskond (ehk siis direktor, õpetajad ja õpilased) ning et meeskonnaga läheksid kaasa ka fännid (ehk kooliellu ümber mõeldes vilistlased).

Tegelikult on just tulevase Tamme gümnaasiumi direktor paljuski selle protsessi võtmefiguur. Paraku tõuseb uue direktori ainuüksi ühest mõttest, et Tamme polevat kunagi gümnaasiumiharidust andnud, et see on nõukogudeaegne keskkool – kurat, me kõik oleme nõukogude ajast pärit, ka teie, 51-aastane direktor –, kahtlus, et see direktor pole küll hästi aru saanud, missuguse tippkooli etteotsa ta on pandud. Ja mis on tegelikult tema ülesanne.

Neid küsimärke on liiga palju selleks, et mitte olla nõus nendega, kes kardavad, et praegune protsess tähendab ikkagi tugeva ja traditsioonidega Tamme gümnaasiumi lõppu. Sellest on paganama kahju. Mis siis, et korvpallis nad meile, 1. keskkoolile, kohe kuidagi vastu ei saanud.        

* Järelehüüe see pole.

Tagasi üles