Indrek Mustimets: golfikepp ja Jumala sõrm

Indrek Mustimets

FOTO: SCANPIX

Õnnitledes meie koori Tartu Ülikooli kirikus antud juubelikontserdil kaks aastat tagasi, sõnas Tartu Ülikooli toonane rektor Alar Karis: «Kui nemad seal Toompeal saavad ükskord eelarve jälle tasakaalu, siis tuleb ka selle maja kord, sest ülikool teeb ikka end korda nii seest kui väljast, aga ka vaimselt.»

FOTO: TPM

Koorikaaslane Andrus Rehemaa sõnastas juba sellel kontserdil meie hoiaku sellesse kiriku laepealsesse ruumi: ega keegi ole ju kirikut välja pühitsenud, et me peaks sellesse hoonesse ja ruumi suhtuma kuidagi teisiti kui kirikusse, ükskõikselt ja peremehetsevalt.

Kasutasime kirikusaali vaimustuse ja lugupidamisega ning mõne korra oleme sinna naasnud hiljemgi koos ülikooli naiskooriga, aga seal on naiskoor ka ise oma kontsertetendust andnud. Viimase aastakümne jooksul on kirikusaalis olnud veel mõned draamafestivali etendused, ei palju muud. Kui ülikooli jõulupidu välja arvata.

Parim akustika

Et saaksime (olles küll ülikooli kollektiiv) selles saalis kontserte korraldada, maksime ülikoolile renti ja pidasime sõbralikke läbirääkimisi päästeametiga. Pesime aknad, puhastasime põrandad ja toppisime kinni põrandaaugud (mis tagantjärele mõeldes just golfiauke meenutasid). Aga kõigest sellest rohkem tegi meile muret endise kirikuhoone edasine käekäik.

Mõtteid ja tahtmisi on alati palju ja alatasa takerduvad need maisematesse askeldustesse ning nii jäävadki juttudeks unistused ülikooli kiriku taastamisest või rekonstrueerimisest ülikooli kontserdi- ja tseremooniasaaliks.

Tean, et «Illaku-aegadel» oli astutud ka päris tõsiseid samme kiriku taastamiseks, kuid ilmselt jäädi toonagi ootama paremaid aegu. Praegu on kiriku laepealse kultuuriürituste saalina kasutusele võetamatuse taga peamiselt ohutustingimuste olematus ja hirm, et äkki juhtub midagi.

Nii see saal seisabki – üks parima asukoha ja akustikaga saale Tartus, kus rohkelt valgust ja inspiratsiooni. Ja vaid ülikool saaks olla see, kes ütleb: peame vabanema auvõlast ning selle hoone akadeemilisele perele, Tartule ja Eestile tagasi tooma.

Tartu Postimees vahendas lugejatele uudist (28.1), et ülikool rentis kirikuhoone golfiklubile. Ma ei näe selle otsuse taga kahjuks ülikooli «vaimselt korda tegemist» või isegi püüet näha oma otsustamatuses kaugemale sellest, kuhu golfipallid veerevad.

Ülikooli auasi

Tõsiasi, et mujal maailmas on mahajäetud kirikud kasutusel raamatukogude ja -poodide, restoranide ja tseremooniaruumidena, on pigem tekkinud paratamatusest – kui seisab niisama, siis laguneb.

Kui stalinlik haridusvõim oleks ülikooli peahoone ebardlikult ära lammutanud ja ümber projekteerinud, võiksime ülikooli aulatki vaid kujutleda. Samas viskame nii kergekäeliselt kõrvale sellest samast aulast saja meetri kaugusel paikneva pühamu, langetades küll kerge südamega otsuseid ehitada spordihalle ning õppehooneid.

See ongi küll rahvusülikooli ülesanne ja auasi, aga sama veendunult võiks ülikool olla ülikooli kiriku taastamise, et mitte öelda oma sisehoovi kordategemise eestvedaja ja initsiaator. Ülikooli kirikuhoone ei ole lagunenud – klantsfassaadi taga hingab endiselt üks uhke ja vägev koda, mis tahab värdlagedest ja sadadest tonnidest lisabetoonist vabaneda.

Golfikepp kirikus

Nüüd, minnes mööda ülikooli kirikust, näen ma uksel kujuteldavat silti Tartu Ülikooli arhiiv ja Otepää Golfiklubi. Ma ei usu, et nüüdne rektor julgeks uhkelt ja kõva häälega oma kolleegidele Uppsalast, Lundist või Göttingenist öelda, et meil siin vanas ülikooli kirikus on golfisaal … lähme teeme paar ringi!

See on asi, millest rahvusülikoolid parema meelega vaikiksid ja loobuksid igakuisest paarisaja euro kogumisest, tõsi, golfimängijate kahjuks.

Teatakse, et Jumal uuristas oma sõrmega käsud kivist käsutahvlile, kuid samas mõeldakse, et ta uuristas need oma sõrmega inimeste südamesse. Ja nüüd uuristab golfikepp kiriku põrandasse, aga päris kindlasti ka kellegi südamesse, päris hästi loetavaid jälgi. Ka valusaid.

On lihtsalt asju, millega ei minda teenima paarisadat eurot, eriti veel, kui mõelda, kas ülikooli üheksakohaline eelarve saaks sellest märkimisväärset kosutust.

Nii ei hakka ka maarjamaalaste ega ilmamaalaste kirjastused kirjastama kolmekohalise numbriga tulu saamise nimel golfiõpikuid ega kokteiliaabitsaid.

Põhjalikumalt Tartu Ülikooli kirikust http://www.ajakiri.ut.ee/860000.

Tagasi üles