Kunstnik õppis kondiitriks

Kunstnik Fideelia käis kondiitriks õpingute aegu Werneri kohvikus praktikal. Foto: Margus Ansu

Homme lõpeb kunstnik Fideelial (passis on tema nimi Fideelia-Signe Roots) kunstivaba aasta, mille aegu ta omandas Tartu kutsehariduskeskuses kondiitri ametioskused. 6. veebruaril saab ta aktusel kiitusega diplomi.

Miks just kondiitri eriala?

Mulle meeldis juba lapsena küpsetada. Võib-olla mõjutas mind eestiaegse kodumajanduskooli haridusega vanatädi Hilda, kelle koogid, saiad ja pirukad keele alla viisid. Teised pereliikmed tegelesid rohkem teoreetiliste aladega ja midagi käega katsutavat teha oli kauaoodatud vaheldus.
Kodus nokitseda on vahva, kuid samal alal professionaalsus saavutada – raske. Minu minek kondiitri eriala õppima oli paljudele üllatav. Kuna ma ei ole koduperenaise ehk «keedan, koon ja küpsetan»-tüüpi, siis ei tule mul köögis toimetamine iseenesest. Enne õpinguid oleksin võinud vabalt ka ilma köögita elada ja poleks märganudki, et midagi puudub.

Kui lihtne või keeruline on õppida kondiitriametit?

Kondiitriamet on riskantne, sest toote tegemise igas etapis saab mitmeid asju valesti minna ja kõik ei sõltugi tegijast. Õpingute ajal koogi- ja küpsisetainaid valmistades unustasin vahel mõne koostisosa lisamata või vaatasin retsepti valesti ja panin näiteks 0,9 grammi asemel 9 grammi soola. Oma tooreste ebasujuvate liigutuste tõttu tekitasin köögis iga kord kaose, mida tükk aega koristasin.

Hakkasin moorapäid ja Narva küpsist võtma kui isiklikke vastaseid, keda tuleb nutikate võtetega alistada. Olen loomult kannatamatu, aga kondiiter peab kannatlik olema. Näiteks seisad pool tundi ühe koha peal, et kindla kuju ja suurusega küpsiseid pritsida. Olin vahepeal nagu küpsisemasin.
Kondiitriamet on kirglik. Kui kook õnnestus, olin seitsmendas taevas, postitasin pildi Facebooki ja vaatasin iga tunni tagant, mitmele inimesele see meeldib. Kui kook ei kukkunud välja, vähkresin öö otsa voodis, analüüsides tuksimineku põhjuseid ja planeerides uut katset. Ma ei jätnud enne, kuni tööga rahule jäin.

Kas pärast kunstivaba aasta lõppu ja kondiitritunnistuse saamist on kavas jätkata kunstnikuna või kondiitrina või asuda tegutsema kunstniku-kondiitrina või saada hoopis kellekski muuks?

Jään endiselt Fideeliaks. Hunt Kriimsilm jäi ka hundiks, kuigi omandas üheksa ametit.


Fideelia vastuseid küsimustele kunsti ning kunstnikuks ja kondiitriks olemise kohta ilmub homses, 1. veebruari Tartu Postimehes.