/nginx/o/2017/04/02/6513083t1h3e42.jpg)
/nginx/o/2008/12/17/106906t1h684a.jpg)
Planeerimise ja arhitektuuri protsesse on võimalik suunata, aga küsimus on selles, kas ainult planeerimisseaduse kohustuslikkuse alusel või ka muid teemasid kaasates, nagu 1960. aastate tüüpelamud Tartu kesklinnas.
Enriko Talvistu: hruštšovka kesklinna ei sobi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu äärelinnade elukvartalites on üsna levinud kaubanduspindade vähenemine või suisa kadumine. See võttis kiired tempod üles 1990. aastail, ent pole peatunud tänini. Vaikselt jääb kohalikke kogukondlikke funktsioone ikka vähemaks. Enamik kohalikke kirub, et pole enam nurgapealset poodi või teenust, aga samas ei olda nõus sellega, et teeninduskoht või pood asuks nende majas – ainult mitte minu tagaõues!
Ühelt poolt soov elada oma lillelises oaasis, teisalt aga soov elada kesklinnas, kasutada vähem autot, tunda naabreid, kes samas poes käivad jms. Me justkui elaksime soovitava osalusdemokraatia tingimustes, ent endal sellesse panustamise soovi pole.
Ei hakkagi halama teemal, miks Tammelinnas või Tähtveres pole kohalikku väikest toidupoodi või söögisaali. Pigem vestaksin kesklinnalistest kinnistuomanikest, kellel oleks võimalik selliste arendustega ka midagi teenida. Kasvõi selleks, et oma kommunaalkulusid üüriteenustega osaliseltki katta.
Omandireformi käigus tehti maakorralduses selline lapsus, et igale kortermajale anti tema maatükk kuni tänava ja naabrini välja ning lisaks said mõttetute garaažibokside omanikud veel oma tükid kätte garaaži alt ja eest. Planeerimise ja maakorraldamise ametnikud said probleemi nn jokkskeemiga enese kaelast ära, aga kesklinnale oluliste planeerimise küsimustega sellel mikrotasandil ei tegeldud.
Tartu Postimehe juhi Vahur Kalmre antud väejuhikäsk arhitektidele anda tuld vana kaubamaja krundi uushoonestamisel (TPM 21.1) viitab ka sellele, mis seal siis ümberringi «vedelema» jääb. Kõik need Turu-Aleksandri-Kalevi ja Tiigi-Pepleri tänava masselamuehituse hruštšovkad on kesklinnale surnud elamualad, mille toomiseks aktiivsesse ellu on vaja arhitektuuri-, majanduslikke ja kogukondseid lahendusi.
Kuidas nende hoonete vähemalt esimestele korrustele anda äriline funktsioon, mismoodi ehitada nendevahelistele tänavaäärsetele aladele midagi atraktiivset, mis oleks nende hoonete elanikele ka majanduslikult kasulik, kuidas kujuneks parkimine ja laste mänguväljakud – ennekõike see oleks ühe esmase arhitektuurikonkursi ülesanne.
Kaua me ikka tegeleme jõeäärsete paadisildade või tänavate kivilaoga. Kesklinn Euroopa kultuuris näeb välja mõnevõrra teistsugune kui need vananenud korrusmajad. Ühekorruseliste poolkasutamata garaažide erakrundid on aga seesugune igand, mille puhul iga asja tundev väliskülaline vähemalt kulme kergitab.
Ilmselt oleks moodne kaasata soovitatavate arhitektuurilahenduste loomisse ka kinnisvara- ja majandusspetsialistide ning omavalitsus- ja rahandusasjatundjate kogemust – tänapäeva arhitektuur on juba selline mitmekülgselt seotud asjandus.
Väga lihtne on midagi ehitada tabula rasa põhimõttel kaubamaja krundile, aga olukord olemasolevas kesklinnas on tunduvalt keerulisem, juhul kui me ikka tahame, et see kesklinn tegelikult toimiks. Mis maksab lammutatud maja versus uusehitis, on seesama küsimus, millest sporaadiliselt räägitakse Tallinnas näiteks Mustamäe puhul (viimane asub küll äärelinnas).
Pakuksin tulevasele (rahvusvahelisele?) arhitektuurivõistlusele pealkirja «Anonüümne vabaplaneering versus keskkondlik perimetraalne (tänavaäärne) planeering kesklinna tingimustes», aga võimalik on ka teistmoodi sildistada. Igatahes oleks tarvilik lükata sellised rekonstrueerimisprotsessid linnavalitsuse arhitektuuri- ja planeerimisüksuste tegevuskavasse – hoolimata rahakulust, aga hoolides linnakogukonna huvidest.