Talve ja lund on pärast porist sügist ikka oodatud – et on ilus, lõbus ja lahe. Viimastel aastatel taban end aga aina mõttelt, et olgu see talv parem olemata, sest valge lume ja talveilma nautimise asemel tuleb enamikul päevadel keskenduda sellele, kuidas tervelt ja kukkumata soovitud kohta pärale jõuda. Laveerida konaruste ja siledate jäälaikude vahel, lastes end ehmatada pikal liul täiesti ootamatus kohas, näiteks vana kaubamaja ees bussipeatustes. Otsides talla alla kübekest kivipuru või liiva.
Lugeja kiri: auu, valitsejad!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paistab, et liivatamine-kruusatamine, või millega iganes libedust saab tõrjuda, on muutunud täiesti suvaliseks – kes viskab, kes ei viska. Manitsetakse küll, et tehke libedustõrjet, aga kes ei tee, see lihtsalt ei tee. Tõepoolest tekib tahtmine küsida: kes meie linna valitseb?
Kui Rüütli tänavasse pandi lambid, libisesid paljud libedal klaasil, enne kui hoiatusi hakati tegema. Libedast lambist võib mööda astuda, paraku on libedad ka paljud uute plaatidega kaetud tänavad. Näiteks Küüni tänaval võib ohtlikult libiseda ka puulehel, lahtisest lumest rääkimata. Ilmselt ei sobi see kattematerjal meie kliimasse, kuid sellele pole lihtsalt mõeldud.
Aga linlasel on siiski õigus soovida, et talle mõeldakse. Või ei ole?