/nginx/o/2013/07/05/1876336t1h28b2.jpg)
/nginx/o/2013/01/29/1545920t1hc66c.jpg)
Lennusadamas selguvad sel neljapäeval möödunud muuseumiaasta uhkeimad pärlid. Aasta konservaatori auhinnale kandideerib ka Eesti Rahva Muuseumi restauraator Karl-Erik Hiiemaa (24), kes taastas ülemöödunud sajandist pärit jalgratta.
Haruldusele lisab iga kriim väärtust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Otsus tuli esimesest pilgust. Kohe, kui ratast nägin, teadsin, et see on see. Seal ei olnud mingit küsimust,» meenutas Hiiemaa kahe aasta tagust aega, kui tuli hakata valima Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööks teemat.
«Teadsin juba varem, et tahan lõpetada restaureerimise valdkonnas, aga mul ei olnud valitud konkreetset eset,» sõnas Eesti üks nooremaid restauraatoreid, kelle varasemadki tööd olid seotud mootor- ja jalgrataste taastamisega. «Aga kui sa teed omal käel kusagil töökojas mõne asja sõpradele, siis see on hoopis midagi muud kui teha muuseumieksponaati.»
Ratta konserveerimine algas 2011. aasta septembris ning esimesed kolm kuud üritas Hiiemaa välja selgitada, kus ja millal täpselt konkreetne mudel toodeti. Arupärimised Inglismaa mitmesse muuseumi juhatasid Hiiemaa lõpuks ühe Tšehhi rattakollektsionäärini, kellelt õnnestus saada tolleaegne tootekataloogi pilt.
1891. aastal Inglismaa firmas Hillman, Hebert & Cooper Ltd valminud kaherattaline sõiduk on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Näiteks oli just see versioon – Premier-Safety, model D – üks esimesi nn meeste raamiga rattaid. Veel paar aastat varem oli samast tehasest tulnud vaid suure esirattaga sõidukeid. Ka jääb sellesse aega kettülekande kasutuselevõtt.
ERMi kogudesse sattus haruldane ratas 1969. aastal. Täpsemalt on tegu Torma valla Näduvere küla Otsa talu kingitusega muuseumile. Tolle aja paberites on ratta kohta kirjutatud vaid mõned read. Muu hulgas on mainitud, et «tegu on kõige esimese isesõitjaga Torma vallas». Ratas kuulus kinkija isa vennale ning oli soetatud Peterburist.
Õnnetus seisus jalgratas
Muuseumi kogudes olevatest ratastest oli see Hiiemaa sõnul kõige õnnetumas seisus. Esikahvel oli murdunud, raam deformeerunud ja roostes, nikkelpind suuresti hävinud. «Ta oli kinkimise hetkest saadik lihtsalt seisnud ja oodanud oma aega,» lausus Hiiemaa. Ta oletas, et tõenäoliselt oli ratta kasutamine lõppenud avariiga.
Kui ratta sünnilugu ja tooteinfo hakkas selgeks saama, alustas Hiiemaa ettevaatlikult sõiduki lahtivõtmist ja puhastamist.
«Võtsin täiesti algosadeks,» kirjeldas noor restauraator tehtud tööd. Samas kehtib selliste eksponaatide puhul reegel: nii palju kui võimalik ja nii vähe, kui saab. Tähtis on mitte rikkuda olemasolevat olukorda.
Hiiemaa sõnul ei olnud tema eesmärk teha sõitvat ratast, vaid konserveerida see muuseumieksponaadiks. Viimase puhul on aga esmatähtis rattalt leitav teave. «Kõik kasutusjäljed peavad säilima. Iga kriim või meie silmis esteetiline viga on tegelikult informatsioon ja lisab museaalile väärtust,» lausus Hiiemaa.
Seetõttu oli näiteks liivapaberi kasutamine rooste eemaldamiseks täielikult välistatud ning suuresti käis puhastamine keemiliste vahenditega. Näiteks orto-fosforhappe ja veinideski esineva parkaine tanniiniga. Kasutatakse ka mehaanilist puhastamist, kuid seda tehakse näiteks fiiberpliiatsiga.
Sellise töö kõige raskem osa käib aga pigem vaimsel pinnal. Hiiemaale oli see alles esimene professionaalne töö, kuid ta ei saanud arvestada võimalusega, et see võiks aia taha minna.
«Teadmine, et tegu on niivõrd unikaalse ja olulise esemega, oli kogu protsessi juures kõige raskem. Ma teadsin, et ei saa eksida,» selgitas Hiiemaa.
Töö tulemusest sõltus tal ka kooli lõpetamine ning edasine saatus restauraatorina. Kuna töömaht oli meeletu, arvasid paljud õppejõudki, et noormees on teinud vale valiku ja töö käib talle üle jõu.
Hiiemaa ise ei kahelnud endas aga kordagi.
«Sellist momenti ei olnud. Iga selline töö on väljakutse ja sa tunned kohe alguses ära, kas see on sulle või ei ole. Ma ei teekski seda tööd, kui see poleks mulle väljakutse,» kinnitas eelmise aasta juunis rattaga oma magistrikraadi kaitsnud Hiiemaa. Kõik seitse eksamikomisjoni liiget andsid tema tööle hindeks A.
Oma aega ootamas
Praegu seisab konserveeritud rariteet Eesti Rahva Muuseumi veovahendite pimedas hoidlas ning ootab oma aega. Seda hetke, mil Raadil peaks valmima ERMi uus peahoone ja tuhanded peidus olnud eksponaadid pääsevad külastajate ette. Järgnevad aastad keskendubki Hiiemaa uue muuseumimaja kogude ettevalmistamisele.
«See töö on kõva nikerdamine ja nõuab palju kannatlikkust, aga ma talun seda hästi. Need esemed on nii kaua oodanud ja on väärt näitamist,» lausus Hiiemaa. Ta tunnistas, et on leidnud oma kutsumuse. Neljapäeval Tallinnas peetavale muuseumiaasta auhinnagalale sõidab ta uhke tundega, kuid suuremate lootusteta, sest rinda tuleb pista sellise hiiglasega nagu allveelaev Lembitu.