Seisukoht: kui suletud võib olla juhtimine?

Tartu Ülikool. Foto: Margus Ansu

See tekst pidanuks ilmuma Tartu Ülikooli ajakirjas UT, paraku ei saanud ma selle avaldamiseks võimalust. Ehkki on viidatud mitmesugustele põhjustele, miks seda ei saa avaldada, pole ma saanud ühest ametlikku selgitust. Arvestades teema kriitilisust, tunnen kohustust see siiski ülikooliperele ja avalikkusele edastada.

Viimasel ajal räägitakse üha enam, et me ei tohi leppida riigi suletud juhtimisega. Sama põhimõte peaks kehtima ka Eesti haridusmekas. Loodan, et mu arvamus aitab Tartu Ülikoolil võtta suund suurema avatuse ning läbipaistvuse poole.

Olen mures ülikooli sisekliima pärast. Taliharjapäeval lõppenud saaga, kus ülikool saatis ukse paukudes minema teeneka IT-juhi Andres Salu, on kõike muud kui meeldiv meenutus. Probleemiks pole aga Andres Salu vallandamine, vaid selle otsuse elluviimise üleolevus ja kinnisus.

Seda detsembri algusest saati susisevat vallandamisotsust hägustavad üldsõnalised ning hämavad selgitused. Seni on konkreetseim põhjus kirjas töölepingu ülesütlemise avalduses, mis räägib üldsõnaliselt pikaaegsest saamatusest ja ebarahuldavast arendustegevusest (TPM 16.1). Kahjuks jätab see mulle tõlgendamiseks vaid napi ruumi.

Üks variant on, et Tartu Ülikoolis tähistab «pikk aeg» umbes poolt aastat, sest suvel Saluga peetud arendusvestluse järelkajadest ei kostnud vallandamiseks piisava kaliibriga kriitikat. Sellisel viisil võiks aga vallandada iga ülikooli töötaja.

Teine võimalus viitab sellele, et vallandamise põhjus ei peitu tööülesannete täitmises, vaid Andres Salu sobimatuses kantsler Andres Liinatiga. See tundub mulle ka tõenäolisem, sest kuidas muidu saaks rektor soovitada päevapealt vallandatud inimest teisele organisatsioonile kui head töötajat (TPM 22.1).

Juhil on kahtlemata õigus ja ka kohustus komplekteerida meeskond oma äranägemise järgi. Isegi kui see tähendab ebamugavaid käike, oleks seda kantslerile või rektorile ette heita jabur ja lihtsameelne. Küll aga on võimalik tuntavalt parandada viisi, kuidas muudatusi meeskonnas või arengusuundades ellu viiakse.

Minu arvates tuleks esmalt asju nimetada nii, nagu need on. Kui keskastme juht ei sobi tippjuhiga, on tegu persoonide isikliku sobimatusega. Peitumine tööülesannete täitmata jätmise sildi taha ei tee aga au ühelegi poolele, veel vähem ülikoolile tervikuna.

Samuti ootan, et muudatused, mis puudutavad paljusid inimesi, saaksid korralikult planeeritud ja edastatud. Kantsleri tantsukaart ei ole seni aga ette näinud selget ja avatud suhtlemist ei ülikoolis ega väljaspool ülikooli.

Saan aru kommentaaridest hoidumisest välismeedias, see on Tartu Ülikoolis tavaks juba pikemat aega. Pentsik, aga mulle näib, et enamjaolt räägime meediaga ainult siis, kui meil on midagi head öelda.

Kommentaaride ärajätmine ülikooli sees on aga hirmuäratav. Milliseid otsuseid ja muudatusi saab ülikoolis veel teha ilma neid ülikoolis tegelikult selgitamata?

Inimestega seotud otsustused nõuavad läbipaistvust, et ei tekiks vähimatki võimalust, kus ühel hetkel hinnatakse inimese sobivust isiklikul tasandil, mitte pädevuse alusel. Tartu Ülikooli juhtkond peaks minu arvates aga meenutama, et ülikool on avalik-õiguslik akadeemiline organisatsioon, mille juured ja juhtimine on demokraatias, mitte äriettevõtluses. Pealegi kaasneb alma mater’is võimuga vastutus mitte ainult organisatsiooni, vaid kogu ühiskonna ees.

Olen seda teemat paljudega arutanud ning seni näib, et Andres Salu juhtum peaks olema nii märguanne kui ka teetähis, kuhu suunda me liigume. Heinz Valgu sõnadele toetudes ütleks, et küsimus pole mitte meeskonna valimises, vaid selle elluviimise ülbuses.

Meenutan, et alma mater’i ainus tegelik vara on inimesed ning akadeemilises kogukonnas on tegu vägagi eredate isiksustega, kelle vaated võivad kergelt põrkuda. Siit ka minu mure: kui piir töö edendamise ja isiklike vastuolude lahendamise vahel on muutumas liiga hõredaks, astume mõõdetud kukesammul tagasi väärtustest, mida ülikoolile omaseks nimetame. Eeskätt hoolimisest ja inimesekesksusest.