Peipsi järve koha ei kasva enam suureks

Kai Ginter tahab Peipsi koha uurimist jätkata, sest pole sugugi kindel, kas see vääriskala suudab muutuvate oludega kohaneda. Foto: Sille Annuk

Noort koha on Peipsis palju, kuid järves aset leidnud muutused ei lase maimudel enam muretult suureks kasvada.

Sellele järeldusele tuli hiljuti koha toitumisest uurimistöö teinud ning doktorikraadi kaitsnud maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadur Kai Ginter.

Peamine muutus puudutab Ginteri sõnul kala toitumist ehk noored kohad on sõna otseses mõttes näljas. Mõni kuu pärast marjast koorumist peaksid maimude toidulaual zooplanktoni välja vahetama kalamaimud. Sobivat toitu ehk tindimaime on järves aga väga vähe.

Kehvasti toitunud noorkalad kasvavad aeglasemalt. Nad ei pea tihti vastu kesksuvisele hapnikunappusele järves ning nad on kergeks saagiks teistele röövkaladele.

Kuumad suved

Koha elab järves peamiselt sügavas avavees, sattudes kaldaäärsetele madalikele üksnes kudema.

«Pärast koorumist mai lõpus, juuni alguses jäävad kohamaimud kuuks ajaks sünnipaika, toitudes zooplank­tonist ehk umbes paarimillimeetristest vähilistest ja putukatest,» rääkis Ginter.

Võiks oletada, et lähimineviku kuumad suved on olnud soojalembesele kohale soodsad, kuid mõju on paraku vastupidine. Arvukuse vähenemine peitub teise kalaliigi, Peipsi tindi halvas käekäigus, temale liigsoe ja sinivetikate vohamise tõttu hapnikuvaeseks muutuv vesi ei sobi.

Saleda kehaga tint on kitsa neeluga noorkohale esmane saakkala. Tint on aga järvest peaaegu kadunud.

Nii lükkub paari kuuga kolme-nelja sentimeetri pikkuseks kasvanud noorkohade üleminek kalatoidule edasi, sest tüsedama kehaga särgi ja kiisku nad neelata ei suuda.

Vahel kasutab koha toiduks hoopis põhjaloomi.

Kuid söögi pärast tuleb konkureerida kõigi lepis­kala­dega.

Koha edasine saatus sõltub sellest, kas ta suudab talve eel piisavalt toituda. Talvel koha mõnda aega ei söö ning alatoitunud noorkohad uut kevadet enam ei näe.

Normaaltingimustes kasvavad kohad kiiresti, olles esimeseks sügiseks 12–13 sentimeetrit pikad. Kesine toidulaud tähendab aga seda, et nii pikaks jõuavad nad sirguda alles aasta hiljem.

Koha kohaneb kehvasti

Aastate jooksul Peipsi järve uhutud inimtekkeline reostus on pannud veekogus vohama vetikad, järve mikrokliima on muutunud.

See tähendab, et Peipsi sobib nüüd paremini ahvenale, kiisale ja latikale, nende populatsioonid on tuntavalt kasvanud. Röövkala osa kalastikus on aga vähenenud.

Ginteri hinnangul kohanevad kiisk ja särg muutuvate oludega kiiremini ning nad suudavad end vajaduse korral toita ka põhjaloomadest ja taimestikust. Koha pole uusi tingimusi omaks võtnud ja seetõttu tema populatsioon kiratseb.

Kella tagurpidi käima panna pole paraku enam võimalik.

Üle jääb üksnes murelikult olukorda jälgida ning loota, et ka koha ikkagi kohaneb uute oludega. Ainus, mida inimene saaks teha, oleks püügisurve vähendamine, leiab Ginter.

Teadlased tahavad nüüd jätkata noorkalade uurimist kudemispaikadel, et uurida zooplanktonit ning tuvastada noorkala ja plankteri arvukuse seoseid.