Mis või kes on tutulus? Vastust teab see, kes on lehitsenud mõni päev tagasi ilmunud uue arheoloogiaajakirja Tutulus esimest numbrit, mis oli kaasas Horisondi jaanuarinumbriga.
Raimu Hanson: maailm kirju täidab ajakirju
25. jaanuar 2013, 15:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peatoimetaja, Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valgu juhtkirja all selgitab akadeemik Valter Lang, et tutuluseks nimetatakse pronksist nööbi- või nupukujulist ehteketast, mille keskosa kerkib esile kooniliselt või nõelakujuliselt. «Tutulused olid mõeldud rõivaste ja vööde kaunistamiseks, kuid neid kasutati ka ratsavarustuse ehtimiseks,» lisab professor Lang.
Eesti ainus tutulus on leitud 1839. aastal Tuula külast Keila kihelkonnas ja kuulub akadeemiku sõnul Põhjala pronksiaja neljandasse perioodi ehk ajavahemikku 1100–900 eKr. Selle foto on siia võetud värskest ajakirjast.
Järgmised 64 lehekülge on paari erandiga (Heiki Valk, Marju Kõivupuu, Ain Mäesalu) nende autorite päralt, kes on oma teadustegevuses jõudnud alles magistrandi või doktorandi staatusesse.
Väljaanne on kujundatud värvikirevalt, nii et juba kaugelt on näha: sisu ei ole rangelt akadeemiline, vaid pakub aimelist ehk populaarteaduslikku lugemist.
Nagu tarkusesammaste tagant tulnud pressiteates on kirjas, peitub selle taotluse taga «peamiselt üliõpilastest kirjutajate soov suurendada huvi arheoloogia vastu». Veel on märgitud, et kord aastas ilmuma kavandatud ajakirja veebiversioon (www.tutulus.ee) uueneb pidevalt.
Tutulust on hea vaadata ja lugeda mitte ainult põnevate leidude ja huvitava tegevuse pärast, mis asjatundjatel on möödunud aastast pildi ja sõna vahendusel kaante vahele talletatud.
Lugeja võib olla kindel, et Tartu Ülikooli väljaantavat aastakirja ei tehta kommertshuvidest lähtudes. Just see aga kumab vastu näiteks «Skandinaavia menukaimast ajalooajakirjast» Imeline Ajalugu, mis on muu hulgas ka arheoloogilisi teemasid käsitlenud. Sealne kirevus ja suupärasteks ampsudeks hakitud lood võiksid olla hoiatavaks eeskujuks Tutuluse tegijate soovile «suurendada huvi arheoloogia vastu».
Maailm on kirju. Kirjutada on paljust ja lugejate ootused on erinevad. Ajakirjadest ootavad tuhanded ja tuhanded lugejad ka meelelahutust, ilusaid pilte kuulsuste elust. Ja et Eesti seltskonnategelaste ring ei ole väga suur, siis on mõned ajakirjad läinud minu meelest libedale teele, avaldades esikaanel ajakirjanike pilte. Nende hulgas on Henry Kõrvits (Pere ja Kodu viimane number), Kirsti Timmer (Naised, 17. jaanuar), Krista Lensin (Naiste Maailm, talv 2012/2013) ja Ingrid Veidenberg (Psühholoogia Sinule, detsember).
Tutulus on sellest ootusest prii. Vähemalt esimeses numbris on kaanel foto arheoloogilisest leiust ja selle juures allkiri «Püstoli ratasluku plaat Käku sepikojast». Naljakas oleks näha, kui järgmises numbris oleks esikaanel kellegi minu kolleegi, Tartu Postimehes arheoloogiast mõned lood kirjutanud ajakirjaniku pilt.