Tegelikult pole Hundi ignoreerimine ainult Hunti puudutav probleem. Eesti spordi hindamissüsteemis maksab kentsakal kombel isegi marginaalseima ala tiitlivõit rohkem kui maailmaalal esitosina piirile küündimine. Et sellist ebaõiglust tasandada, olgu siin kahe viimase kümnendi pingerida nendest Eesti sportlastest, kel pole alavaliku või Eesti kodakondseks olemise tõttu lootustki olümpiavõitjaks või maailmameistriks tulla või kelle alal on olümpiavõidust ja maailmameistritiitlist palju ihaldatumaid võite.
1. Rallisõitja Marko Märtin – võitnud MM-võistlustel viis rallit, sai 2004. aastal kokkuvõttes kolmanda koha.
2. Jalgrattur Jaan Kirsipuu – võitnud Tour de France’il neli etappi, kandis 1999. aastal kuus päeva kollast liidrisärki, kuid ei lõpetanud ühtegi tosinast Tourist, kus osales.
3.-4. Sumomaadleja Baruto ehk Kaido Höövelson – jõudnud jaapanlaste kultusalal paremuselt teisele, zeki tasemele, kuid otsustav samm kõrgeimale, yokozuna tasemele on jäänud astumata.
Tennisist Kaia Kanepi – võitnud kolm WTA turniiri, kuulunud pikalt maailma teise kümnesse, kuid pole Suure Slämmi turniiridel jõudnud kordagi veerandfinaalist kaugemale.
5. Jalgrattur Rein Taaramäe – saavutas tunamullu mõrvarlikul Tour de France’il hoolimata keskpärasest meeskonnast kokkuvõttes Eesti ratturite ajaloo parima, 11. koha ning on kandnud kahel Touril parima noorratturi valget särki.
6. Korvpallur Martin Müürsepp – jõudis esimese eestlasena NBAsse, kuid ei kuulunud Miami Heatis ega Dallas Mavericksis siiski põhitegijate hulka.
7. Jalgpallur Mart Poom – oli väravavahina Inglismaa Premier League’is Derby County tugitalasid, paraku oli meeskond liiga üks nõrgemaid.
Karjääri lõpus pääses küll Arsenali ridadesse, kuid sai platsile kõigest korra.
Edasi tulevad jalgrattur Tanel Kangert ning korvpallurid Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa ja Kristjan Kangur. Arvata võib, et kui Hunt karmis meeste mängus tõsiselt viga ei saa, siis juba kahe-kolme aasta pärast oleks tal selles edetabelis vähemalt kolmas koht kindel saak.