Viimsi kooli õpetaja Merle Sepa kujundava hindamise näiteid

1. klassi lugemine

• Hindele loetav pala tuleb lapsel ette valmistada. Laps teab enne hindele lugemist, et hinnatakse kolme kriteeriumit: veatus (ei vaheta sõnalõppe, ei eksi häälikupikkusega jne), soravus, ilmekus. Laps teab ka, milline sooritus on väga hea, hea, rahuldav. Seega juba harjutades otsustab laps ise, kas ta panustab ettevalmistusse seni, kuni saavutab väga hea tulemuse, või teadlikult (ei võta vastutust) panustab nõrgemale sooritusele.

• Sama saab teha hindamismudeli põhiselt näiteks referaadi koostamisel või kirjandi kirjutamisel. Lapsele on hindamismudeliga ees kriteeriumid, mida tehtavas jälgida, ja teadmine, milline sooritus millise tulemuse annab. Lapsel on võimalus kaasata vahehindamisse kaaslasi või õpetajat, kellele ette lugedes või näidates kriteeriume hinnatakse. Õpetaja ülesandeks on õpilasi suunata keskkonnas, kus õppimine peab siiski nõudma võimetele vastavalt pingutust.

2. klassi etteütlus

• Etteütluses märgin ära vead, st tõmban joone alla. Nõrgematele töödele kirjutan vigade alla ka õpitud keelereeglid (nt suur ja väike algustäht, kaashäälikuühend vms). Vigade parandusena kirjutab laps välja vigase sõna ja sinna taha reegli, mille järgi peab vea parandama. Iseenesest on etteütlus üks arvestuslik osa ja selle alla käib hinne. Selgitavamaid ja põhjalikumaid suunamisi on mõistlik anda harjutavate etteütluste korral.

• Õppeprotsessil tagasisidestamine on aluseks edukama arvestusliku hinde saamiseks. Sõnalise hinnangu (suuline, kirjalik) puhul on oluline jälgida, et see ei oleks paljusõnaline. Lähtuda tuleb õppekavas olevatest õpitulemustest, täpne teave, mida oskas, mida mitte. Tegelikult oskavad lapsed hästi ise reflekteerida, mida nad oskavad, õpetajalt ootavad nad suunavat äramärkimist nõrgemate oskuste korral.