Kujundav hindamine – Eesti koolisüsteemi tulevik

Foto: SCANPIX

«Kuidas koolis läks?» küsivad kümned tuhanded lapsevanemad töölt koju jõudes oma võsukestelt ning loodavad vastuseks kuulda ikka head hinnet. Kolm aastat tagasi vastu võetud riiklik õppekava paneb aga rõhu kujundavale hindamisele.

Kaksteist aastat Harjumaal Viimsi kooli direktorina töötanud Leelo Tiisvelti sõnul ei tähenda kujundav hindamine siiski hinnete ajastu lõppu. «Mina pooldan sellist kujundavat hindamist, mis lõpeb hinde panemisega, ning õppekava järgi ei olegi muud võimalust. Aga küsimus on selles, kuidas selle hindeni jõutakse,» selgitas Tiisvelt, kes on kujundava hindamise üks suuremaid spetsialiste Eestis.

Just täna alustavad Tiisvelt ja tema koolitusfirma Uus Kool Tartus suveni kestvat kujundava hindamise kursust, milles osaleb igast Tartu koolist kaks õpetajat. Koolitusel õpitakse strateegiaid, mida kohe ka koolitundides katsetatakse. Kursus läbitud, alustavad aga väljaõppinud pedagoogid oma koolis teiste koolitamist.   

Uus lähenemine

Kui lähtuda kehtiva riikliku põhikooli õppekava sõnastusest, siis mõistetakse kujundava hindamise all õppe kestel toimuvat hindamist, mille käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist ning antakse tagasisidet õpilase seniste tulemuste ja vajakajäämiste kohta.

Kujundav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega.

«See on õppeprotsessi juhtimine hoopis teistel alustel,» lausus Tiisvelt. Ta täpsustas, et vana õppekava järgi vastutas õppimise eest õpetaja, nüüd vastutab õpilane. «Õpetaja pole aine seletaja, vaid ta juhib õppeprotsessi. Rõhuasetus pole seletamisel, vaid õpilaste endi õppimisel.»

Tiisvelti sõnul on praegu koolides revolutsiooniline olukord, kus õpetajad tunnevad, et sama moodi enam õpetada ei saa, ning õpilased tunnevad, et sama moodi nad enam õppida ei taha.

«Probleemid koolides kuhjuvad. Teadlased on väga selgelt välja öelnud, et biheivioristlik lähenemisviis on aegunud ja tuleks üle minna konstruktivistlikule õpikäsitlusele,» lausus Tiisvelt.

Probleemide all pidas Tiisvelt silmas näiteks seda, et õpetajad ei saa enam õpilastega hakkama. «Lähtutakse sellest, et õpilane peab kuulama õpetajat ja täitma õpetaja käsku. Aga õpilased ei kuula ja see aina süveneb. Ühel hetkel jõutakse selleni, et õpilased teevad, mis tahavad, ning koolides ei toimugi mingit õppe- ja kasvatustegevust,» rääkis Tiisvelt.

Kujundav hindamine on tõenäoliselt saanud alguse Ameerikast, kuid samalaadset süsteemi kirjeldas oma raamatus juba ka Johannes Käis, kes oli eelmise sajandi esimesel poolel Eesti kooliuuendusliikumise juht.

Kujundavat hindamist kasutatakse palju ka Inglismaal ning Soomes antav kooliharidus on Tiisvelti väitel nii kõrgel tasemel just tänu kujundavale hindamisele.

Õpilane vastutab

Eestis on kujundava hindamise lipulaev Viimsi kool, kus seda on praktiseeritud juba üle kolme aasta. Viimsi kooli praeguse juhi Karmen Pauli sõnul kasutatakse seda esimesest kaheteistkümnenda klassini, kuna see on õpilasekesksem ja -sõbralikum. «Kõige tähtsam on see, et õpilane oskab oma tegevust eesmärgistada ning õppimise eest vastutust võtta,» ütles Paul.

Kujundava hindamise kohta käiv arusaam, et õpilased numbritega tunnistust ei saagi ja hinnetega hindamist ei toimugi, on Pauli sõnul suur müüt. «Hinnatakse küll ja õpitulemused tuleb kindlasti hindeliselt fikseerida, aga see protsess, kuidas eesmärgi või tulemuseni jõutakse, on pisut teine kui lihtsalt teadmiste fikseerimine ja hindamine,» selgitas Paul.

Kujundavale hindamisele võiksid Pauli meelest üle minna kõik Eesti koolid ning ühel või teisel moel seda juba ka tehakse. Tartus on kujundavat hindamist praktiseeritud näiteks Miina Härma ja Raatuse gümnaasiumis.

Raatuse gümnaasiumi direktor Toomas Kink ütles, et kujundav hindamine lähtub indiviidist. «Tavaliselt hinnatakse mingi fooni pealt, kuid tegelikult on kõige objektiivsem hinnata last tema endaga võrreldes,» pakkus Kink ning tõi näiteks kehalise kasvatuse.

«Mõnel lapsel ei ole erilisi võimeid ja ta ei hakka kunagi hüppama kaks meetrit kõrgust. Aga kui ta hüppas eile 1.30 ja täna 1.35, siis on tegelikult juba edasiminek ja see on positiivne. Mõte on selles, et me ei pane latti keskmise järgi, kust mõned lapsed nagunii üle ei hüppa,» rääkis Kink.

Veel üks võimalus

Erinevalt Paulist ja Tiisveltist eelistaks Kink kujundaval hindamisel hinnetest üldse loobuda ning kooli esimeses ja teises klassis on ka nii tehtud.

«Mina olen numbrite vastu, sest mis see kolm siis näitab? On see neljast natukene puudu või venitatud kahest natukene üle? Meie anname lapsevanemale kirjaliku tagasiside, et laps oskab neid ja neid asju, aga sellega oleks vaja veel tööd teha,» seletas Kink.

Raatuse kooli algõpetuse õppetooli juhataja Mare Kiisk lisas, et numbriteta hindamine sobib hästi neile, kes on tagasihoidlikuma enesehinnanguga ega suuda kohe kõigega toime tulla.

«Sõnaline hindamine ongi selleks, et saaks jälgida lapse arengut ja kogu aeg mingit tagasisidet anda,» lausus Kiisk. «Kui õpetaja on tööd üle vaadanud ja vead parandanud, saab õpilane teada, kuidas tal on läinud, mis on hästi välja tulnud ja mida peab tegema teistmoodi, et kõrgemale tasemele jõuda.»

Tavapärase hinnetega tunnistuse asemel saavadki Raatuse kooli esimese ja teise klassi õpilased lehe, seal on kirjeldatud, millega on õpilane trimestri jooksul õppeainetes tegelenud. Esimese klassi tunnistus mahtus veel kahepoolsele A4-formaadile, teise klassi tunnistus võttis enda alla juba kolm lehekülge.

Suhtumise muutus

Miina Härma kooli direktori Ene Tannbergi sõnul ei pruugi üleöö numbritest loobumine anda siiski loodetud tulemust, kuid hinne ei tohiks olla eesmärk omaette. «Praegu paljudel juhtudel see nii on, aga eesmärk peaks olema ikkagi innustada õpilast rohkem teada saama,» selgitas Tann­berg.

Härma kool pole numbritega hindamisest loobunud, aga kujundav hindamine peaks hinnetesse suhtumist muutma. «Praegu on nii õpilastel kui ka lapsevanematel hinnete suhtes suur ootus. Ikka küsitakse, mis hinne sul on. Aga oluline on see, mida laps oskab ja kuidas teda motiveerida. Hinne tihtipeale ei motiveeri, eriti kui see pole hea,» selgitas Tannberg.

Ent kujundav hindamine ei tähenda ka seda, et õpetaja kirjutab etteütluse lõppu pika lugulaulu. «Strateegiad on erinevad. Õpilased võivad vastastikku ka ise hinnanguid anda,» tõi Tannberg näite.

Kohustust pole

Kuna põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ega riiklikus õppekavas pole ühtegi konkreetset kujundavale hindamisele ülemineku tärminit pandud, tõlgendavad koolid ja õpetajad seda erinevalt. Näiteks Leelo Tiisvelti sõnul ei saagi seda kohustuslikuks teha. «Ma pakun, et see liikumine õpilase arengut toetava hindamiseni võtab aega terve põlvkonna,» lausus ta.

Ka haridus- ja teadusministeeriumi avalike suhete osakonna konsultant Asso Ladva ütles, et tegu on hea ja kasuliku asjaga, kuid see nõuab õpetajatelt väga paljude asjade muutmist.

«Seepärast ongi kujundav hindamine välja pakutud kui üks võimalus hindamiseks ning mingit kindlat tähtaega, millal võiks kujundav hindamine muutuda normiks, pole paika pandud ega välja öeldud,» vahendas Ladva ministeeriumi seisukohta.

Teisalt peaks uus õppekava täielikult rakenduma selle aasta sügisest ning kujundav hindamine on selles läbiv joon. «Meile on see seaduseks ja nii oleme kujundava hindamise ka oma õppekavasse sisse kirjutanud,» ütles Viimsi kooli direktor Karmen Paul.