Sellest on nüüd neli aastakümmet, kui Sergei Valiulin koolipoisina postmarkide kogumisega tutvust tegi. «Sattus nii,» ütleb ta. See on hobi, mis ei lase lahti. Pakub eneseteostuse võimalust ja annab põhjuse suhelda samasuguste huvidega inimestega. Ja avardab väga silmaringi, sest juba lapsepõlves juhatas teadmisteni, milleni muidu poleks jõudnud.
Valiulini kogumisteema on sport. Veelgi täpsemalt olümpiamargid. Eelkõige teise ilmasõja järgsed ja erilised lemmikud on stiili pärast 1960. aastate margid.
Enne sõda oli olümpiamarkide trükkimise õigus mängude korraldajariigil, sestap on marke vähem ja need on kallimad. Pärast sõda võis juba iga riik olümpiamarke välja anda. Ja neid on trükitud palju. Hispaanias on trükitud olümpiamarkide kataloog, mida on viis köidet.
«Kõike koguda ei ole võimalik. Kel raha palju, keskendub täiuslikkusele,» ütleb Valiulin, kuid möönab, et tihti jääb täiusliku kogu saavutamine püüdluseks.
Valiulin räägib seda albumeid uurides Tartus filateeliapoes, kus Tartu filatelistide seltsi juhatuse liige Ivo Antonov (pildil) kinnitab, et jutt margikogumise kui huvitegevuse hääbumisest on kahtlemata ennatlik.
Seltsil on liikmeid poolesaja ümber, margikogujaid Eestis veelgi enam, kokkutulekud on korrapärased ja üks selline on Tartus 3. veebruaril kommertsgümnaasiumis. Et oodata on ka Läti ja Soome kogujaid, võiks seda kokkutulekut nimetada rahvusvaheliseks.
Tõsi, see hobi ehk ei ole nii laialt levinud, kui Valiulini alustades või veel kolme aastakümne eest, mil pea igal koolipoisil oli album täis nõukogude või näiteks Saksa Demokraatliku Vabariigi marke. Nüüd on noorte huvid teised, margikogujad enamasti keskeas, üle 40.
Antonov räägib, et õige mitmed inimesed on margialbumite juurde tagasi pöördunud pärast mitmekümneaastast pausi. Vahepeal abielluti, siis kasvatati lapsi, aga ühel hetkel juhtus margialbum kätte ja mälestused tulid tagasi. «See on pika vinnaga haigus,» lausub ta.
Igaühel oma eesmärk
Miks kogutakse, sellel võib olla palju põhjusi. Ka Antonov ütleb, et tema meelest on tähtis protsess. «Aga ei sega ka see, kui kogu väärtus kasvab. Margid lähevad ajas kallimaks, mõned margid kiiremini, mõned aeglasemalt,» märgib ta. «Näiteks Hiina margid on kiiresti kallinenud, aga seal on rahvaarv suur ja tahtjaid palju.»
Kogutakse teemade järgi, mingi riigi järgi, kogutakse kronoloogiliselt – kuidas keegi oma eesmärgi sõnastab.
Sealsamas poes istub üks staažikas koguja, kes on keskendunud markidele, millel on kujutatud maale: Rembrandti, Da Vincit, Michelangelot … Hobi on tal alguse saanud lapsepõlves ja selle juurde jõudis ta tagasi pärast infarkti, kui öeldi, et margist raskemat asja tõsta ei maksa. Oma nime see mees lehes öelda ei soovi, ütleb, et ei vaja reklaami.
«Poliitikule on oluline end müüa. Meil ei ole midagi müüa, me tahaks osta pigem. Miks peaks iga inimene teadma, et ma kogun,» võtab jutujärje uuesti üle Antonov. «Jah, kogujatele meeldib oma kogusid näidata, aga omavahel.»
Muidugi võib margikogumine olla ka kui investeering. Kallimate Eesti markide hind küünib 10 000 euroni, aga maailmas on marke, mille eest ollakse nõus maksma miljoneid.
Nii näiteks müüdi mõne aasta eest neljane plokk «Pööratud Jenny» marki 2,7 miljoni dollari eest. Selle 1918. aastal USAs välja antud postmargi eripära on, et lennuki pilt oli kogemata trükitud rattad taeva poole.
Filateelias kipubki Antonovi sõnul olema nii, et praak maksab rohkem – on midagi valesti trükitud, on mõni serv kogemata ära lõigatud. Ja rohkem maksavad ka margid, millega on muud eripärast juhtunud.
Näiteks kui vahetult pärast margi väljaandmist toimunud riigipöörde tõttu on mark käibelt kõrvaldatud, on hinnalisemad postitempliga kehtetuks muudetud margid, puhtaid kasutamata marke võib alles olla tuhandeid, aga need maksavad vähe. Mida on rohkem, see on odavam.
Näiteks läinud aasta jõulukaardi puhul tuleb ilmselt veel pikalt oodata, enne kui kaart ja mark uuesti ostuhinna ületavad – jõulumargid on enamasti suure tiraažiga. Ja võib juhtuda, et Luksemburgis suurvürstlike pulmade puhuks välja antud ja Postimehe ajakirjanikule saadetud kauni postmargi hind ei ületagi miljoni euro piiri, sest seda trükiti palju, selgitab Antonov.
Vanus üksi ei loe
Suhteliselt odavaks nimetab Antonov ka 1840. aastal välja antud maailma esimest marki «Black Penny», mida trükiti Suurbritannias üle 68 miljoni. Neid on säilinud palju ja kehvemas korras eksemplaride hind võib jääda tugevalt alla saja euro.
Üldiselt, õpetab Antonov, kui sahtlipõhjas on tembeldatud margiga ümbrik, on väärtuslikum just margiga ümbrik. Kui mark eemaldada, võib väärtus langeda kümneid kordi, sest üheskoos võivad need esemed hakata rääkima oma lugu.
«Filateelia ongi laiem kui pelk margikogumine, juurde tuleb postiajaloo uurimine, kultuuriloolised aspektid, sõja ajal saadetud kirjadel võib olla sõjaajalooline väärtus,» räägib ta.
«On koledaid juhtumeid, kui väärtuslikke postmarke, kaarte ja ümbrikke on ära visatud. Paberrahast ja müntidest saadakse veel aru, kuid vanast kirjaümbrikust ei osata midagi arvata,» lisab Antonov.
Huvitav aspekt kogujate maailmas on võltsingud, millega on mindud äri eesmärkidel nii kaugele, et on trükitud olematute riikide marke – näiteks Dagestani, Karjala või Udmurtia marke. Kogujad ostavad.
«Huvitav on ka jälgida, et naisterahvad pigem ei ole kollektsionäärid. Neil on asjalikumad mõtted, näiteks kust uued kardinad saab,» lausub Antonov.