Vambola Paavo: räägime küll, aga tegu ei tule

Vambola Paavo. Foto: PP

Iga linna unistus on kiire, mugav ja tänapäevaselt toimiv ühistransport, mille alla käib mõistagi bussiliiklus. Viimaste aastate arengud Tartus on selles vallas toonud uusi tuuli. Kellelegi pole jäänud märkamata tänavatel vuravad punavalged pilkupüüdvad sõidukid, kuhu on lausa lust siseneda.

Kui kõrvutada ajaga viis-kuus aastat tagasi, on vahe nagu öö ja päev. Kuid bussid ise ei muuda midagi paremaks, vaja on inimesi, kes panevad need liikuma sõitjate vajadusi ja soove arvestades.

Kas seda alati arvestatakse, on iseküsimus. Ikka ja jälle kostab nurinat, et mõnel liinil on graafik hõre või bussid saabuvad peatusesse üksteise sabas. Kui neist jäädakse maha, peab linlane ootama ja raiskama kallist aega.

Lähenevad valimised panevad tavaliselt tööle ka otsustajate pead. Küllap praegu (tahaks ja loodaks) tegeldakse kusagil kabinettides liikluse parandamisega.

Tallinn teeb Tartule ära

Tallinn kiidab tasuta ühistransporti üles iga päev – leidub neid, kes on soetanud ühiskaardi ja keda muudatus rahuldab, aga on neidki, kes kiruvad seda taevani. Kuivõrd meie pole tallinlased, siis pealinna sattudes meile tasuta sõidu õigus ei laiene.

Eelmisel aastal ajasin juttu Belgia linna Hasselti arendusdirektoriga, tema kinnitusel ei tee nemad linnas omadel ja võõrastel vahet ehk kui keegi meist peaks sattuma kunagi Hasseltisse, on sõit linnas tasuta.

Kas Tartu peaks Tallinnast või Hasseltist eeskuju võtma? Kaugemas tulevikus ehk jaa, aga praegu me pole nii rikkad, et seda endale lubada. Kõne alla võiks ehk tulla õpilastele ja tudengitele tasuta sõidu võimaldamine, see meelitaks rohkem noori end tartlaseks registreerima. Mida rohkem on linnas maksumaksjaid, sest paljud tudengid ju töötavad ja maksavad makse, seda rohkem raha jääb omavalitsusele.

Ajal, kui teeme kõrghariduse reformi ja räägime hariduse väärtustamisest, võiks ju kulud ja tulud kokku lüüa ning vaadata, mis neile tasuta sõidu võimalus maksma läheb. Sellega hindaksime sirguvat põlvkonda.

Ometi on Tallinnas midagi, mis Tartule kindlalt pika puuga ära teeb. Mõned päevad tagasi sattusin pealinnas märkama peatustesse üles seatud elektroonilisi infotabloosid. Need andsid teada, millal vurab peatusesse järgmine troll või buss. Inimlik ju, tead täpselt, kui kaua peab ootama.

Tablool on kõik kirjas minutilise täpsusega. Tallinlased on rahul ja kiidavad uut süsteemi. Praegu on selliseid tabloosid üles seatud viis-kuus, lähikuud toovad neile lisa. Samasugune teavitamine on Helsingis ja Stockholmis. Oleme ise neis linnades bussikasutajana seda imetlenud ja kiitnud.

Mis takistab Tartut seda tegemast? Mäletan viie aasta tagust aega, kui abilinnapead olid Hannes Astok ja Karin Jaanson. Nende uuendusmeelsed peatustesse elektrontabloode paigaldamise ideed olid atraktiivsed.

Nüüdseks on mõlemad ametist priid ja bussi ootab tartlane ikka nagu muiste, täpse infota, mis kell vurab peatusesse liini 1, 3 või 5 sõiduk.

Kuhu need panna?

 Need tablood ei maksa palju, tükihind tuleb mõni tuhat eurot, rohkem ostes saab ka soodustust. Tegelikult on meie oma mehed võimelised tablood ise valmis tegema. Kui Tartu Taksopark arendab hoogsalt taksode tellimiseks mõeldud uut tarkvara ja see tuleb märksa odavam Soomes või Rootsis välja töötatust, siis kindlasti suudab eestlane teaduslinnas busside liikumist käsitleva infosüsteemi oma peaga välja töötada.  

Tartus võiks bussisõitjatele mõeldud infotabloosid suveks üles seada viis-kuus, seda oleks esialgu küllaga. Tuleb kaardistada kohad, kus rahvas rohkem liigub. Tegelikult on see ju teadagi.

Esmalt raudteejaam, üks linna väravaid ja visiitkaarte. Inimesed tulevad rongidelt, olgu siis Tallinnast või Valgast, ning tahavad teada, millal bussiga kesklinna saab. Pimedas on raske kui mitte võimatu peatusse paigaldatud kribukirjas sõiduplaanilt kellaaegu uurida.

Teine koht peaks kindlasti olema Kaare peatus ehk Maarjamõisa polikliiniku lähedal. Inimesed käivad arsti juures ja tõttavad sealt koju. Hea oleks vanemal inimesel või lapsega emal peatuses oodates teada, mitu minutit tuleb veel oodata.

Tingimata peaks tabloo olema kesklinnas kaubamaja peatuses, sest sealt sõidab läbi enamik linnaliine. Ka Annelinnas Eedeni juures on palju rahvast. Igapäevane bussisõitja oskab lisada veel olulisi kohti.

Saab muudki paremaks

Ja kui veel saaks bussid liikuma nii, et nad ei sõidaks üksteise sabas, sest tänapäevased arvutisimulatsioonid võimaldavad kõike läbi mängida, arvestada võimalike ummikutega. Lihtsalt lõpp-peatusest ei pea minuti või kahe tagant mitu bussi korraga väljuma, et siis poolel teel uhkelt üksteise järel sõita.

Maavalitsus kuulutab sügisel välja maakonnaliinide hanke.

Oleks hea, kui linnas ja maakonnas (st linna ümbruses) on üks ja sama vedaja. Aeg on integreerida ühtsesse liinivõrku nii Kõrveküla, Haage, Ülenurme kui ka Ilmatsalu. Vaadake hommikuti, kui palju käib nendest piirkondadest inimesi linna tööle ja milline autode voog on õhtul teel koju!

Kas liini pikendamine linna piirist mõne kilomeetri kaugusele on ületamatu probleem ja nõuab poliitilist otsust? Kui sellist tahet pole, kannatavad ju inimesed. Paneb ahhetama, kui kuuled linna ja maavalitsuse ametimeeste juttu sellest, kuidas pooled ei suuda ikka erimeelsusi ületada.

Vaielge kord asjad selgeks ning tehke ära. Kümme aastat paigaltammumist on liig mis liig. Seda enam, et mujal ringi liikudes kõrvutad nähtut tahtmatult koduste asjadega ning mõtled, kuidas nemad saavad, aga meie ainult vaidleme.