Aasta 2013 algas kahe mastaapse ennustusega. Astroloog Mangi abiga müüdi 90 000 Maalehte ning poole vähem Postimeest kultuuriminister Langi kultuuripoliitilise seisukohavõtuga. Ennustuste sihtrühmad olid erinevad, kaine mõistuse häälele anti vaid paar tuhat eksemplari – või kui suures tiraažis Sirpi parasjagu trükitaksegi.
Mõtlesin hoida paberit kokku ja trükkisin Langi intervjuu kirjanike Ann Musta ja Madis Kõivu jutuajamise tagaküljele. Seda läks mul tarvis samal päeval Ann Musta autoriõhtut ette valmistades.
Lugesin Kõivu ja Musta teab mitmendat korda (intervjuu ilmus 1991. aastal Sirbis, nüüd on kättesaadav Musta kodulehel) ja mõtlesin, et kunstniku ja kirjaniku radikaalsus on alati palju huvitavam kui ametniku radikaalsus. Ametnik tahab ka olla nagu kunstnik või kirjanik; teoseid tal pole, aga äärmuslikud seisukohad on ikka.
Nädal hiljem sain ka Langi lõpuni loetud. Ma ei imestaks mitte üks põrm, kui kes iganes kirjanikest selliste seisukohtadega välja tuleks.
Must kirjutab näiteks oma kodulehel riigi seadustest, nende tegemisest ja tegijatest (2009): «Kes seesuguse avaldusega on välja tulnud, see tuleks otsustavatelt positsioonidelt eemaldada – kohe, automaatselt, tõrvas ja sulgedes ringi veeretada ja vaatamiseks välja panna.»
Kultuuriminister on esinenud nagu Woland Bulgakovi teosest, kui tema visiit oma haldusalale tipnes riigitelevisiooni ringvaates lõbusa kantsleriga, kelle kehakeele ja esinemise sarnasust Wolandi kaaskonda kuulunud elukaga märkas isegi mu laps, kelle kooliprogramm pole «Meistri ja Margaritani» veel jõudnud.
Võõrana kultuuripoliitikas
Ilma naljata näib probleem seisnevat selles, et minister ei jaksa olla kõigega kursis. Vestlusest paistab silma teatav nurkasurutus, kaitsepositsioonile asumine, aga ka uljas retoorika, mis on asjatundmatuse ja ebakindluse maskeerimisel täiesti mõistetav. Küllap pole ministril olnud häid nõuandjaid, kes teda kirjanduspoliitikas valgustaks ja talle lugemisnimekirja koostaks.
Praeguseks peaks see puudus olema kõrvaldatud, nädalaga on nõuandeid ja kirjandust puudutavaid seisukohti palju kogunenud. Nii kirjanike, kirjastajate kui ka raamatukogutöötajate, samuti lihtsalt raamatuid armastavate arvamusliidrite sulest. Nii ajalehtedes kui muus meedias ning ka sotsiaalvõrgustikus.
Asi ongi enam-vähem selgeks saamas, intrigeerivad avaldused on seega oma töö teinud ja peale ametnike on saanud targemaks kõik teisedki.
Olen käinud e-raamatust mitu korda rääkimas, ja just raamatukogudes. 2005. aasta sügisel lõime koos kirjanik Mait Raunaga Tartus Kirjanike Kodu nimelise veebikeskkonna ja küllap mind seepärast on esinema kutsutudki.
Tookord nägime internetti suurepärase võimalusena tekste arhiveerida ja koondada. Vähem tähtis polnud ka kogu eesti kirjanduse kättesaadavus digitaalsel kujul. Kirjanike Kodust varem oli tekstide ülesriputamisega hakanud tegelema Bahama Pressi võrguleht, aga seda praegu otsides ei leidnud ma enam midagi. Ei julge öelda, kes selle lehe taga täpselt oli.
Mõistagi lähtusime suurtest ideaalidest. Tekstid pidid olema kättesaadavad ilma rahata. Siiamaani ripuvad need idealistlikud ja praegusele kultuuripoliitikale võõrad seisukohad veebilehel www.kirjanikekodu.kongress.ee.
Kirjanike Kodu lehte on nüüdseks enam kui seitsme aasta jooksul külastatud umbes sada tuhat korda. Veel aastal 2005 sai naljatamisi seletatud, et kogu eesti kirjandus mahub ühele CD-le ehk siis 700-megabaidisele andmekandjale. Mälupulkadest ja välistest kõvaketastest me siis kuulnud ei olnud, lugerid polnud ka veel äriobjektiks muutunud.
Heast tahtest ja vabast ajast hakkasime tekste üles riputama, esiti enda ja tuttavate omi, siis küsisime ka teistelt kirjanikelt. Kes andis ja kes ei soovinud heategevusprojektis osaleda, aga ühel hetkel sai tegijate entusiasm otsa.
Nüüd, aastal 2013 on osa veebilehel olnust, näiteks uudistevoog, hävinud, meie pandud tekstid on aga endiselt üleval. Neid on võimalik üsna lihtsalt salvestada ja lugemiseks välja trükkida. Suurem osa linkidest, millega muist tekste sai lisatud – sest need juba olid võrgus –, enam ei tööta.
Hiljuti avaldas tuntud Tartu kirjanik soovi Kirjanike Kodus oma juba raamatuna ilmunud proosat üles panna, kahjuks ei saa seda aga niipea teha, sest vahepealsed kolm-neli aastat pole aega olnud keskkonda uuendada ja oskusi napib.
Huvitaval kombel pole keegi ei meie ega ilmselt ka Bahama Pressi loojate käest küsinud, mis järeldustele me jõudsime oma veebilehti tehes või millistest põhimõtetest lähtusime.
Kontrolli all vaba sõna
Mõni aasta tagasi avaldasin Tallinna keskraamatukogus umbusku e-raamatu vastu. Vastupidi paberraamatule on see paremini kontrollitav, tsenseeritav ja ka hävitatav. Selle lugemise instrument on ebamugav luksuskaup.
Küll olen endiselt seda meelt, et kõigi Eestis paberil ilmunud raamatute failid tuleks koondada ja säilitada, umbes samamoodi, nagu vanasti said raamatukogud igast ilmuvast raamatust sundeksemplare. Keegi teine seda meie eest tegema ei hakka.
Aga ma ei leia, et see peaks olema kellelegi äriobjekt. Tuleb leida vahendid, et seda teha, ja et tekstid oleksid kõigile kättesaadavad. Kirjanikele ei saa seda kindlasti sunduslikuks teha.
E-raamatu – pean silmas eelkõige teksti, mida on võimalik digitaalsel kujul lugeda ja levitada – suur pluss on see, et samas saab ta olla täpselt eelväidetu vastand: tsenseerimata ja kontrollimata kirjasõna.
On palju ka minu eluajal välja antut, mida pole enam kusagilt võimalik kätte saada.
Taas kordan ennast, meenutades, et kui vabakutseline kirjanik ei saa avaldamistoetust ega ole kirjastus nõus teda ilma kulka toetuseta avaldama – eesti kirjandust enamasti ei olda –, siis loovisikute seaduse järgi pole tal õigust saada vabakutselise loojana seda piskutki elatusraha aastaks, et «loomingulisest kriisist välja tulla» ja uut raamatut kirjutada, sest tal pole midagi ilmunud.
Ja mis kasu kirjutamisestki oleks, kui keegi ei avalda. Interneti olemasolu teeb asja paremaks, sest ka võrgus ilmunu võib olla raamat. Selles ei kahtle ilmselt enam keegi.
Inimesed elavad aina erinevamalt. Eri ühiskonnakihid elavad aina erinevamalt. Kellel ei ole elukohta ega sissetulekut, võib ometi just liikuva eluviisi tõttu olla tehniliste uuendustega hästi kursis, sest ainus võimalus telekat, raadiot ja muud meediat jälgida on tal arvutiga kaasas ja ega paberraamatuid ka rändavas elus ühes tassi. Seevastu fail on talle mugav asjaajamise viis.
Arvuti – töövahend
Kui presidentki julgeb rääkida, kuidas ta veebikaamera kinni kleebib, siis tunnistan siin avalikult, et enamasti ma võrgusolevas arvutis romaani ei kirjuta ehk siis selleks otstarbeks on mul umbes kümme aastat vana arvuti, mida pole iial võrku ühendatud. Wordi versioon on seal kah üheksakümnendate lõpust. Päris kole on püüda midagi teha Windows 7ga.
Seda arengut oli muide ette näha. Kui 1993. aastal maal sõbra juures oma elu esimest tekstiredaktorit proovisin, siis hakkas ta neid iga paari kuu tagant vahetama. Olin just algse Final Writeriga ära harjunud, kui tuli teine ja kolmaski versioon. «Proovi seda, see on palju parem, näed, missugused võimalused!» kiitis sõber ja mina ootasin kurvalt, kuna ma lõpuks kirjutada saan.
Ootasin kannatlikult, kuni sõber uue versiooni installeeris, ja kui see tööle ei hakanud, veel tundide kaupa edasi. Ja aimasin juba siis, et nii see umbes lähebki. Minu ainus soov oli kasutada arvutit kirjutusmasinana. Töövahendist sa ei oota, et see pidevalt muutub, kui ta senisel kujul ka päris hea on.
Kirjandusest ja kirjanikest täna rääkida ei jõudnudki. Mind on muuseas alati huvitanud, mida kirjanikud ütlevad ka väljaspool oma raamatuid maailma ning inimese koha kohta selles. Kirjanduse Majas kestavad õhtud kirjanikega. On käinud Aime Hansen, Rein Tootmaa, Mika Keränen, Olev Remsu ja paljud teised.
Nad ei rääkinud kirjandusest. Nad ei rääkinud ka endast. Nad rääkisid minust ja sinust ja sellest, mismoodi siin paigas 21. sajandil edasi elada.
Kirjanik on see, kes seda elu elab täpselt samamoodi nagu igaüks siin ühiskonnas, kogedes head ja kurja iseenda peal, ning kellele on antud oskus, kutsumus ja tahe seda ka kirjeldada. Ta võib olla radikaalne ja näha, mida tahab ja heaks arvab – kas või läbi nööpnõelapea suuruse augukese.