Raadiosaade tõi miksitaja ellu eesmärgi

Masingu kooli direktor Tiina Kallavus ütleb rõõmsalt, et tal on kõigest seinast seina õpitust elus kasu olnud. Näiteks keskkoolis autoklassis õppimine õpetas teda poisse mõistma. «Üritan ka mehi mõista,» naerab ta. «Olen väga õnnelik, et oleme erinevad. Pelgan väga neid võrdseid võimalusi naistele ja meestele. Las mees jääb meheks ja naine naiseks, aga teeme omavahel koostööd.» Foto: Sille Annuk

Perutava vaimu ja käitumisprobleemidega lapsi õpetava Masingu kooli direktoril Tiina Kallavusel oli kolmapäev tavalisest äkilisem: eelmisel õhtul oli üks õpilane pussitanud ema. Meil lihtsalt on ka eriliselt erilisi päevi,  tõdeb direktor.

Õnneks kergemalt kannatada saanud ema on just kabinetist lahkunud. Väikest kasvu ja sugugi mitte range koolijuhi väljanägemisega Tiina Kallavus paneb prillid lauale kaustade virna kõrvale ning sätib end koduselt diivanile.

Alati krapsakalt tegutsev, liikuv ja rääkiv direktor ei paista väsinud või pinges, kuid suur kruus parajalt kanget kohvi kulub ära küll. Kõrvale võib suurest kausist võtta Tiina kommi.

«Olen hirmus miksitaja,» ütleb Tiina Kallavus talle omase särinaga. «Praegu mõtlen, et miks seda ema ei aita keegi, kuigi keeruliste lastega tegelemiseks on tervishoiu-, sotsiaal-, politsei- ja haridussüsteem ning igasugused seadused.»

See pole süüdistavalt õhku visatud küsimus. Psüühiliste erivajadustega lapsi, sealhulgas ka väga keerulise loomuga autiste ja Aspergeri sündroomiga lapsi, tavakooli programmi järgi õpetava ligi 260 õpilasega Masingu kooli juhil on ka vastus olemas.

«Meie lastega tegeleb tohutult palju täiskasvanuid, nad kõik annavad endast parima, aga häda on selles, et puudub koostöö,» vastab direktor. «Tean sedagi, miks koostöö puudub. See on meie põhjamaine individualism, igaüks nokitseb omaette. Meid liidab vaid suur häda ja ühine vaenlane.»

Võim ja võimalused

Päris nii see vist ikka pole.

«Tiina on koondanud enda ümber eripedagoogilise mõtteviisiga inimesi ja juhib juba aastaid võrdsete võimaluste ümarlauda, et hariduslike erivajadustega laste koolitamist ja kasvatamist paremaks muuta,» ütleb käitumis- ja õpiraskustega lapsi aitava Tartu Hariduse Tugiteenuste Keskuse eripedagoog Ana Kontor.

«Ta on seda meelt, et kõik lapsed peavad saama hariduse, ja tegutseb selle nimel. Tiina mõtleb, teeb ja jõuab palju, sest on väga energiline ja sihikindel tegutseja,» lisab ta.

Ana Kontori sõnul on kolleegis päris palju maailmaparandajat, sest Tiina Kallavus vaatab haridussüsteemi kui tervikut ega ole ministeeriumi kabinettides välja mõeldud kõigi uuendustega rahul.

Maailm paraneb küll väga aeglaselt, kuid hoolimata sellest on Tiina Kallavusel tõesti vaja seda parandada.

«Sain mõni päev tagasi mänguterapeudiks ja pidin sel koolitusel vastama, miks tahan olla koolidirektor,» räägib ta. «Prahvatasin ausalt, et võimu pärast. Mul pole võimu vaja karjääri tegemiseks või teiste allutamiseks. Võim on mulle võimalus midagi meie oma väikses riigis, Masingu koolis, paremaks muuta.»

Ana Kontori sõnul seisab Masingu kooli juht alati väga oma õpilaste ja õpetajate eest ning temaga on hea koostööd teha.

«Tiina on põhjalik ja alati positiivsele lahendusele orienteeritud. Ta on rõõmsameelne, ei virise ega kurda kunagi,» ütleb Ana Kontor. «Tunnen teda peamiselt töö kaudu, kindlasti on temaga väga huvitav rääkida ka elust ja inimestest, aga kahjuks pole meil selleks aega olnud.»

Tiina Kallavus ütleb, et elust ja inimestest võiksid rääkida hoopis Masingu kooli õpilaste emad-isad. Aga nad ei taha, sest mõistmise ja toetamise asemel valitseb meil endiselt suhtumine, et kapsast, mis kasvada ei taha, pole mõtet kasvatada.

Erilised ja imelised lapsed

«Näeme siin koolis tõesti kõvasti vaeva, sest paljusid lapsi tuleb individuaalselt õpetada,» ütleb Tiina Kallavus. «Aga lõpuaktusel oleme kõik suurt imestust täis, ma ei leia kõne pidamiseks sõnu, sest need lapsed on nii palju muutunud! Mõni neist isegi ei usu, et lõpetab kooli. Üks meie suur elukunstnik tuli paar aastat pärast lõpetamist meid vaatama ja kutsus koridoris möllavad poisid korrale. Ta oli suureks kasvanud! Selliste imede pärast naudingi oma tööd. Iga laps, nii oma kui võõras, on väga eriline.»

Tiina Kallavusel on kolm last ja väike lapselaps. «Oma lapsi vaadates hakkan jälle miksitama,» naerab ta. «Ema ja isa on neil üks, aga miks nad küll nii erinevad on?» Sellele küsimusele tal vastust ei ole. Küll on aga uued küsimused.

«Käin Ida-Virumaale beebikooli õpetajaks, see on mu lemmiktöö,» räägib Tiina Kallavus. «Beebid on avatud, toredad, rõõmsad ja oskavad kõike. Nad on suured kunstnikud, lauljad, sportlased. Ühel hetkel aga kõik kaob. Miks? Kust tuleb «ei oska»? Kes neile seda ütleb? Sama on koolis – keegi ütleb paar kahte saanud lapsele, et ta ei oska matemaatikat, ja laps jääbki seda uskuma.»

Millest räägib kaevurake?

Väljas on juba pime, kuid direktro võiks koolist, haridusest ja lastest rääkida hommikuni. Endast pole tal justkui midagi rääkida. Meeldivad loodus, raamatud, kivid, vanad majad.

«Ma ei tiki, ei õmble, mu hobid on muusika- ja mänguteraapia ning suhtlemine, sest iga kohtumine kellegagi on nauding,» ütleb ta ja lisab naerdes, et on Valgamaal asuvas maakodus üks paras kubjas.

«Maal on alati tohutult tööd, teen seda mõnuga, et koht korras püsiks,» märgib Tiina Kallavus. «See paik laeb mind, olen seal seotud mälestuste ja lapsepõlvega. Kunagi väga suurt ja nüüd väikest kaevuraket vaadates saan end jälle lapseks mõelda ja näen, mis minust nüüd on saanud.»

Ühel päeval mõtles ta välja ka selle, mis temast vanana saab. Autoga sõites tuli raadiost saade, kus ajajuhtimise koolitaja teatas, et kui inimesel pole elu eesmärki välja mõelnud, siis pole mõtet koolitusele tulla. Tiina Kallavus hakkas muretsema – soove ja unistusi on küll, näiteks Masingu koolile vajalik suurem koolimaja või üksteisest tõesti südamest hoolivad inimesed. Aga elu eesmärki pole!

Äkki meenus suveõhtu maakodus. Seal oli ka Tiina Kallavuse ema, kes suhtub ellu suure tänutundega, ning tädi, keda elu on kõvasti vintsutanud.

«Mõtlesin, et kumb tahan mina vanaduses olla,» ütleb Tiina Kallavus. «Mõistsin: tahan olla rahulik, muhe ja elurõõmus vana naine, et lapsed või hooldekodu töötajad ei peaks mind lihtsalt ära kannatama.»

Nii võttiski ta oma elu eesmärgiks olla alati õnnelik, ka saja-aastaselt.


CV

• Sündinud 30. juulil 1965 Tartus.

•    Lõpetanud Tartu 7. keskkooli, kus sai ka autoremon­dilukksepa kutse ning B- ja C-kategooria juhiloa, Tallinna pedagoogilise kooli muusikaõpetaja (1986) ja Tartu Ülikooli eripedagoogina (1993) ning Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö magistrantuuri (2002). Doktoritöö hariduslike erivajadustega laste probleemidest ning nende lahendusteedest haridus-, sotsiaal- ja meditsiinivaldkonna koostöös on sisuliselt valmis, kuid kaitsmata. Koolitatud muusikaterapeut, hiljuti sai viha maandamisega tegeleva mänguterapeudi tunnistuse.

•    Töötanud Tartu lastehaigla psühhoneuroloogiaosakonnas väga keeruliste laste muusikapedagoogina, Avinurme lasteaia muusikaõpetajana, Avinurme keskkooli logopeedi, õpetaja ja akordioniõpetajana, Ida-Viru maavalitsuses lastekaitsespetsialistina ja Jõhvi gümnaasiumis erivajadustega õpilaste õppealajuhatajana. 2005. aastast psüühiliste ja käitumishäiretega lastele ning noortele haridust andva Tartu Herbert Masingu kooli direktor.

•    Käib Tudulinna lastekodu lastele ja noortele elu ja endaga hakkamasaamist õpetamas ning on 13 aastat olnud Ida-Virumaa beebikooli õpetaja.

•    Lahutatud. Tütar Meili (22) on sotsiaalnõunik, kaitseväes aega teeniv Martin (21) tudeerib õigusteadust, Margo (19) on lõpetamas gümnaasiumi. Vahepeal mängib tütretütar Emma Liisile (kolm ja pool) kodus akordioni. Elukaaslane Vallo Reimaa on Tamme gümnaasiumi direktor.