/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2013/01/16/1526312t1h7485.jpg)
Muuseumipääset ostmata saab eilsest alates uudistada Toomel Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi fuajees spikripintsakut, mille annetas läinud aasta lõpul muuseumile ülikooli omaaegne bioloogiatudeng.
Ajaloomuuseum näitab nõukogudeaegset spikripintsakut
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Annetaja palus muuseumil oma nime saladuseks jätta. Seetõttu on vaid üldiselt teada, et 1983. aastal ostetud hall sünteetilisest riidest pintsak oli esimest korda abiks keskkooli lõpueksamil. Pintsaku parema hõlma alla õmmeldud taskukestes, millest igaühte mahuks parimal juhul tikutoosisuurune ese, olid spikrid, vasakus põuetaskus aga vajalikuks osutunud spikri leidmist hõlbustav register.
1988. aastal kasutasid spikripintsakut Tartu Ülikooli esimese kursuse bioloogiatudengid. TÜ ajaloo muuseumi näituste ja ürituste osakonna juhataja Terje Lõbu andmeil sündis see suulisel eksamil ning pintsak rändas eksamiruumist pääsenute käest järgmiste vastajate kätte.
Ühelt juhuslikult originaalspikrilt võib lugeda trükitähekestega alapealkirju «Lahkliha. Kaelalihased. Rinnalihased. Vaagnaluud. Diafragma».
Terje Lõbu sõnul on teada, et petupintsaku salataskuid õmmeldi lisaks mitmes satsis. On selgelt aimatav, et esimeste taskute õmblemiseks varuti rohkem aega või kasutati naisterahva abi, sest õmblused on laitmatud. Lisataskud on kinnitatud käpardliku, lonkava traageldusega ning sobimatu valge niidiga.
«Ka meie spikerdasime, kuigi vist ainult Aafrika ja Aasia maade ajaloo eksamil,» tunnistas Tartu Ülikooli ajaloolase diplomiga Lõbu. «Meile tundus sisuliselt võimatu jätta meelde näiteks kõiki neid Hiina dünastiaid, kus olid segamini Tsingid, Tsangid ja Tsaod.»