Aasta lind kipub nurmedelt kaduma

Nurmkana sulestik on peamiselt pruun: saba roostekarva, kõhualune kastanikarva. Nagu teisedki meil levinud kanalised, armastab põldpüü kaevuda lumme. Foto: Remo Savisaar

Ootamatult ilmus raagus sireliheki varjust kümmekond tumedat kerakest ja eemaldus pekslevas lumetuisus käbedalt, vongeldes vasakule ja paremale, vasakule ja paremale. Keradel olid küljes nokad ja kanajalad.

Ühtäkki kerkisid kõik kerad õhku. Kaugenesid tihedalt tiibadega rapsides sadakond meetrit ja potsasid taas lumme. Ettevaatlik järelehiilimine ei andnud tulemust, juba oli kogu seltskond kuhugi edasi vudinud.

See mu mälupilt talviselt Pupastvere voorelt on umbes pool tosinat aastat vana. Pupastvere külas üle kahekümne viie aasta elanud metsamees Koit Kraav tõdeb, et Eesti Ornitoloogiaühingus aasta linnuks valitud nurmkana ehk põldpüüd kohtab ta üha harvem.

«Viimane kord käis umbes kuuest linnust koosnenud parv meie linnumaja juures heki all söömas paar aastat tagasi,» räägib Kraav. «Eelmine talv ei näinud ühtegi, sel talvel pole veel ka näinud. Läinud suvel trehvasin paari lindu kondamas maja taga heinamaal.»

Püüd trehvab üha harvem

Kraav arvab, et põldpüüde tippaeg oli 1995. aasta paiku, kui ühel talvepäeval luges ta korraga oma köögiakna all kokku 21 püüd.

Amme jõe veerel Vasulas elav looduspiltnik Remo Savisaar on püüdnud talviti põldpüüdel silma peal pidada 2005. aastast, mil ta hakkas fotograafiaga tõsiselt tegelema.

Ühelt poolt pakub Savisaarele põnevust lindude asukoha mõistatamine ja avastamine. Teiselt poolt pole just palju liike, keda üldse võiks talvises Eesti looduses trehvata sama suure tõenäosusega kui nurmkanu. Kolmandaks on nurmkanad Savisaare meelest lihtsalt nunnud.

«Kuus-seitse aastat tagasi oli tavaline näha kolmekümne-neljakümnepealisi nurmkanade rühmi, nüüd on kõige suuremad umbes viieteistpealised,» kõrvutab Savisaar. «Pilt on muutunud väga palju kehvemaks. Kui ma alustasin, nägin linde endid või vähemalt nende jälgi igal pool. Nüüd tean ainult üksikuid paiku, kus võin neid kohata.»

Eesti Ornitoloogiaühingu aasta linnu toimkonna juht Jaanus Aua nendib, et süstemaatilisi nurmkanade loendusi pole Eestis aastakümneid korraldatud. Kuid laias plaanis rehkendavad linnuteadlased, et vähem kui poole sajandiga on jäänud neid viis korda vähemaks.

«Seitsmekümnendail hinnati Eesti põldpüüde hulgaks umbes 20 000 paari, nüüd 4000 või pigem vähem,» täpsustab Aua.

Nagu looduses tihti, ei räsi nurmkana Aua sõnul ainult üks ebasoodne mõjur. Esimesena nimetab ornitoloog aga põldudele pritsitavaid pestitsiide. Mürgid hävitavad tõhusalt putukaid, mis on mai lõpul kooruvate nurmkanapoegade ainus toit mitu esimest elunädalat.

Riikliku marutauditõrje tulemusel käib samas kaunis hästi põldpüüde põhiliste looduslike vaenlaste – rebaste ja kährikute – käpp. Oma osa nurmkanade otsasaamises on ka viimaste aastate kaunis karmidel talvedel, mis on raskendanud rohuliblede ja seemnete hankimist.

Läinud sajandi viiekümnendail, kuuekümnendail ja seitsmekümnendail aastail oli põldpüü Eestis populaarne jahilind. Nii nagu praegu metssigu, poputasid jahimehed siis nurmkanu. Neile ehitati spetsiaalseid varjualuseid, kuhu tariti teri ja muud sööta.

Tartu jahindusklubi juhi Jaak Volmeri sõnul püüti põldpüüd siis sügisel kinni, toideti läbi talve ning lasti kevadel jälle vabadusse.

«Neid pandi ka näiteks vanadesse küünidesse, kuhu kiskjad ligi ei pääsenud,» märgib Volmer. «Kuuekümnendail-seitsmekümnendail aastail kasutati lausa spetsiaalseid toitmisautomaate.»

Seaduse järgi on nurmkana jahilind ka praegu, kuid Volmeri sõnul jahti peaaegu ei peeta. Tartumaal lasti jahindusklubi andmeil 2010. aasta sügisel kokku kaheksa lindu, 2011. aasta sügisel vaid neli nurmkana.

«Põhimõtteliselt on need olnud lihtsalt linnukoerte proovilepanekud,» selgitab Volmer.

Jaanus Aua hinnangul on lastud püüde hulk nii tühine, et jahi mõjust nurmkana asurkondadele on mõttetu kõnelda. Jahilindude nimistust võiks nurmkana Aua meelest siiski maha tõmmata, sümboolse žestina.

Lohakus teeks head

Sellest märksa olulisem on aga Aua arvates nuputada, kas ja kui palju saaks piirata taimekaitsemürkide kasutamist. Ühtlasi rõhutab linnuteadlane, et kuigi põldpüü on avamaastiku lind, vajab ta hädasti varjepaiku: põõsastikke, hekke, kraave ning ka niitmata-kündmata põllusiile, kus saab kasvada umbrohi ja tekkida kulu.

«Võiksime püüda omaks võtta biodünaamilise põllumajanduse põhimõtted, mille hulka kuulub arusaam, et põld ei pea välja nägema nagu jalgpalliväljak,» ütleb Jaanus Aua. «Sellisest lähenemisest võidaksid ka paljud teised liigid, näiteks rukkirääk ja halljänes.»

Ta lisab, et kuigi jäätmaad tihtipeale riivavad meie silma, on just seal nurmkanadele ideaalne varjepaik ja rikkalik umbrohuseemnetega kaetud toidulaud. Sel aastal on ornitoloogiaühingule juba kolmel korral teada antud Tallinna äärelinna jäätmaadel nähtud nurmkanadest.

«Meil on veel võimalik õppida ja end parandada, mitte korrata Lääne-Euroopa vigu,» manitseb Aua.

Emotsioon

Loodusfotograaf Remo Savisaar iseloomustab nurmkana kui väga ettevaatlikku ja arga lindu.

Pildistamiseks vajalikku lähedusse tuleb teinekord roomata vähemalt pool tundi.

«Kord olin juba väga heal distantsil,» jutustab Savisaar ühe meeldejääva fotojahi episoodi. «Järsku läksid nurmkanad lendu, lendasid otse üle minu pea vähem kui meetri kõrguselt.»

Nurmkanade hiilimises juba vilunud Savisaar ei saanud esimese soojaga pihta, milles asi. Enda meelest polnud ta nii-öelda piiri ületanud: teinud järske liigutusi ega märkimisväärset müra, millest põldpüüd võinuks heituda.

«Järgmisel hetkel sööstis minust üle kanakull.Väga võimas elamus!»