Lugeja kiri: Tartu Vaimu värav

Eelmisel aastal ehmatasid mind kaks Tartu linnavalitsuse otsust. Anti lubatäht rajada kaks «objekti». Otse Raadi kalmistu kõrvale rajati seikluspark ja Surnuaia tänaval avati Tartu suurim Maxima pood. Sajad autod kõmistamas otse haudade kõrval, lapsed kilkamas orus, mis samal tasandil kalmudega.

Kas meie vabariigis oleks võimalik ehitada mõni hoone või rajatis nii lähedale muinaskalmele?

Raadi kalmistu sellesse Va­na-Jaani kalmistuossa on maetud meie riigi vaimueliit, ülikooli professorid, kuulsad muusikamehed ja näitlejad.

Tasub vaid nimetada selliseid nimesid nagu Otto Wilhelm Masing, Juri Lotman, Uku Ma­­sing, Eerik Kumari, Richard Ritsing, Raal Kivi ... Sajad inimesed, kelle nägu on Tartu linn.

Kui ma peale Tartu Postimehe teadet sellest ebakõlast juttu tegin, sain vastuseks, et kus ma planeerimise ajal oma ettepanekutega olin, et kuu aega oli linnakodanikel võimalus arvata. Peale lahingut rusikatega ei vehelda.

Tõsi see on ja ma olen leppinud. Minnes kalmistule on tõepoolest hea ka poest küünal osta.

Aga jõulude ja aastavahetuse ajal kalmistu servas toimuvat jälgides tuli nukrus peale. Läbisegi toiduostjad ja kalmistule tõttajad. Ühed, kelle jaoks on see paik püha, ja teised oma argiaskeldustes.

Õhuke traataed ei suuda eraldada vaimu ja tänapäeva.

Ehk looksime sinna vahele selge piiri, nii nagu see on kalmistu teistes külgedes? Korraliku värava ja müüriga, mis oleks vaimurahva vääriline. Tartu Vaimu värava.

Sellise, mis oleks rajatud avaliku konkursiga, valides väärikaima väärikate seast. See oleks vaatamisväärsus, mida tulevad kaema ka turistid, kes külastavad tulevast Eesti Rahva Muuseumi.

Samal teemal on Tartu Postimehes 19. oktoobril 2012 kirjutanud ka disainer Merike Kaunissaare.