Jalutaja tegi ümber Tartu iga päev kaks tiiru

Heivi Pullerits näitab Emil Andersi mälestusteraamatus leheküljel 11 avaldatud fotot, millel on kujutatud Andersi perele kuulunud maja Baeri ja Jakobi tänava nurgal. Maja on lammutatud, selle asemel on praegu parkla ja suvekohviku puidust terrass. Foto: Sille Annuk

Tartu on kahe sajandi jooksul ühtaegu suurenenud ja vähenenud. Linn on kasvanud tohutult pindala ja elanike arvu poolest, kuid tema tähtsus on suhteliselt kahanenud. Selle mõtte tekitasid Emil Andersi mälestused.

Jõuludeks sai Tartu linnamuuseum esitlusküpseks «Tartu ülikooli raamatukogu kunagise bibliotekaari Emil Andersi mälestused», mis on memuaaridesarja avaraamat.

«19. sajandist on pärit rida Tartuga seotud mälestusi, mis on omal ajal perioodikas või iseseisva väljaandena publitseeritud, kuid pole tänasele tartlasele või Tartu ajaloost huvitatud inimesele kättesaadavad,» tutvustatakse raamatut  tagakaanel.

Need mitmed memuaarid kirjeldavad Tartu olustikku ja siin tegutsenud inimesi, kesksel kohal on 19. sajandi algul taasavatud ülikool.

Väike linn

Tartu oli 200 aastat tagasi väike linn. Andersi mälestusteraamatus on kirjas, et 1816. aastal oli siin 7376 elanikku. Emajõelinn hõlmas enda alla tillukese maa-ala, mille kohta annab ettekujutuse üks memuaaride lause leheküljelt 74.

Nimelt kohtas väike Emil Anders koos isaga jalutades alatasa teoloogiaprofessor Böhlen­­dorffi «poolsegast venda, kes kannatas luulu all, et Tartu käib vältimatult alla, kui tema ei kõnniks iga päev iga ilmaga kaks ringi ümber linna».

Toonast väikest linna külastasid kroonitud pead, nagu näiteks Aleksander I ja Nikolai I. Siia asusid elama Lääne-Euroopa silmapaistvad teaduskorüfeed, nagu näiteks Parrot ja Morgenstern. Põhjuseks oli Tartus taasavatud ülikool.

Jalutuskäik käsikäes Toomel

Muu hulgas on muhedate ja värvikate üksikasjadega pikitud raamatus juttu sellest, et Parrot ja Aleksander I jalutasid Toomemäel sõbralikult käsikäes.

«See on lausa romantika!» märkis Andersi memuaarid toimetanud ja 320 joonealuse kommentaariga täiendanud Heivi Pullerits. «Parrot oli väga hea suhtleja. Tal õnnestus saada Tartu ülikoolile oma, Vene ülikoolidest eraldi eelarve.»

Järgmised raamatud

Sarja algatanud Tartu linnamuuseumi arendusjuhi Marge Renniti sõnul on soov sarja teise väljaandena publitseerida keemia- ja farmaatsiaprofessori Friedemann Göbeli (kasutatakse ka nimekuju Goebel) Saksamaale saadetud kirjad aastatest 1828–1829. Kommenteeritud kirjad võiksid ilmuda 2014. aasta lõpuks.

«Ja kui veel kaugemale vaadata, siis võiks mõelda Tartu Karlova mõisa omaniku, kurikuulsa renomee ja kireva elukäiguga Faddei Bulgarini 1828. aastal ilmunud raamatu «Matk mööda Liivimaad» võibolla osalisele eestindamisele, tutvustades selle kõrval laiemalt tema kirjutisi Tartust ja siinsetest elanikest,» lisas Rennit.

Vihm muutis tänavad läbimatuks

Emil Anders sündis 1806. aastal Tartus kreiskooli inspektori pojana. Isa soovil õppis ta Tartu ülikoolis õigusteadust. Pärast õpingute lõpetamist töötas ta aastatel 1826–1871 ülikooli raamatukogus.

Tema perele kuulus Jakobi ehk Tähtvere mäe jalamil maja, mis lammutati alles 1970. aastatel. Anders meenutab, et «meie maja ees olev tänav – isegi see oli tookord sillutamata – kogus vett neljalt seal kokkusaavalt kõrvaltänavalt, ning iga tugev vihmaveejuga ei uuristanud mitte ainult mäge, vaid muutis ka need viis tänavat läbimatuks».

Mäe jalamil, otse Andersi maja ees, «vedelesid pidevalt taluvankrite rautamata rataste tükid. Suuraudadeta hobusekronud olid vankrid tulistjalu Tähtvere mäest alla vedanud ja mis seal siis olid ümber läinud».

Aira Võsa tõlkes ilmunud mälestused pani Emil Anders kirja eaka mehena. Autori surma tõttu aastal 1887 jäid need lõpetamata.

Raamatu toimetas Heivi Pullerits. Toimetajana töötas ka Marge Rennit. Konsulteerijad olid Mare Rand ja Allan Liim, keeletoimetajad Valve-Liivi Kingisepp ja Ellen Niit ning kujundaja Peeter Paasmäe.

Raamat
«Tartu ülikooli raamatukogu kunagise bibliotekaari Emil Andersi mälestused»,

Elmatar, 2012, 112 lk.