Sellise motoga võiks kokku võtta Tartu linnapea käitumise viimasel volikogu istungil 2013. aasta eelarve vastuvõtmisel. Meenutagem.
Olev Raju: palgatõus üle minu laiba …
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Volikogule esitatud Tartu 2013. aasta eelarve projektis lasteaednike palgatõusu kava polnud. Veel enam. Kõigepealt esines abilinnapea Tiia Teppan avaldusega, et kuna lasteaednike palku kriisi ajal ei kärbitud, siis pole neid ka vaja tõsta.
Kui rahva surve muutus nii tugevaks, et seda ei saanud ignoreerida (isegi valitsuskoalitsiooni kontrolli all olevates volikogu komisjonides ei saadud häälteenamust), tegi linnapea ettepaneku: tõstame lasteaednike palku hiljemalt 1. aprillist. Ja opositsioon, olge siis kuss!
Ettepanek tõsta kõigi lasteaednike (ka nende, kes algul olid täiesti «unustatud») palka 1. aprillist eelarve teisel lugemisel tõesti tehti, kuid suuresti teiste töötajate palkade arvelt. Sellega kaasnes propaganda: vaadake, opositsiooni tõttu ei tõuse nüüd sotsiaaltöötajate jt palgad, sest mujalt raha võtta ei ole.
Raha siiski on!
Tegelikult pole asi totaalses rahapuuduses. Muidugi ei ole Tartul raha laialt. Aga mõneks asjaks tundub seda jätkuvat üleliiagi. 1. jaanuarist peame me kõik ostma elektrit nn vabaturult.
Vaatasin üle üheteistkümne linna elektriostu paketid. Kõige kallimat hinda peab maksma Tartu – keskmiselt 5,96 eurosenti kWh eest, mis on umbes 0,5 eurosenti üle linnade keskmise hinna. Aasta ulatuses tekib nii linnale lisakulu vähemalt 100 000 eurot, seega summa, millega oleks saanud edukalt katta lasteaednike palgatõusu tänavu 1. jaanuarist.
Mitmed linnad, mis said Tartust parema elektrihinna, on nüüdseks saavutanud veelgi paremad hinnad, Pärnu näiteks 5 senti kWh, seega pea üks eurosent igalt kilovatt-tunnilt odavamalt.
Miks Tartu midagi ei tee? Energiamonopolidele raha jätkub, aga lasteaednike palkadeks mitte?
Või võtame teise asja. Detsembris suurendas valitsus miinimumpalku, mille tulemusel laekub linnale rohkem tulumaksu. Tõsi, ka palgakulud kasvavad (miinimumpalgalistele tuleb rohkem maksta), kuid vahe on kindlasti linna kasuks üle 100 000 euro aastas. Jällegi piisav summa, et tõsta lasteaednike palgad alates jaanuarist.
Ka suurendab see otsus automaatselt iga kuu lastevanemate makstavaid lasteaia kohatasusid. Jälle arvestatav lisasumma.
Jääb mõistmatuks, mis loogika alusel linnapea on siiani jonnakalt püüdnud väita, et linna kulud kasvavad miinimumpalga tõustes rohkem, kui seetõttu suurenevad tulud. Et mitte mingil juhul tõsta lasteaednike palku?
Eriti suur on aga varu nn üleminevas jäägis. 1. detsembri seisuga olid linna tulud kuludest ligikaudu 10 miljoni euro võrra suuremad.
Eelarve ütleb, et 2012. aasta jääk, mida ei kulutatud 2012. aastal ära, läheb üle uude eelarvesse. Eelarves on seda jääki kirjas mitte 10 miljonit, vaid 2,5 miljonit eurot.
Volikogu päeval, 20. detsembril oli siililegi selge, et see summa ei ole küll 10 miljonit, kuid 2,5 miljonist eurost siiski palju suurem. Jääb arusaamatuks linnapea jonn ja seda toetanud võimukoalitsiooni saadikute seisukoht, et sellest rahast ei saa leida 0,1 miljonit eurot, mida on vaja lasteaednike palgatõusuks 1. jaanuarist 2013.
Palgamured mujalgi
Jutt pole ainult lasteasutuste palkadest. Majanduskriisi ajal kärbiti pea kõigi munitsipaaltöötajate palku. Kuna neid pole tänini tõstetud, on Tartu linn kui tööandja osutunud töö(jõu)turul konkurentsivõimetuks.
Sellise palga tõttu on inimesed hakanud lahkuma. Juba on tõsiselt häiritud sotsiaalosakonna, aga ka kultuuriosakonna jt lülide töö.
Kas ei oleks aeg aru saada, et jätkusuutlik majandamine ei tähenda seda, et mingil paberil on Tartu eelarve ülejäägiga, vaid seda, et arvel seisev raha, mis ületab hädavajalikku garantiijääki, tuleb kohe kasutada linna ees seisvate ülesannete lahendamiseks, selle hulgas ka inimeste lahkumise ärahoidmiseks.
Mis kasu on kelkimisest, et meie eelarve on ka ülirasketel aastatel ülejäägiga (ehk meil on tagataskus raha, mida «naine ei tea»)? Sellel seisval rahal saab olla kaks eesmärki: kasutada see valimisaastal populismiks või kärpimisideoloogiast tulenevaks kelkimiseks: saab kärpida küll! Kuni kõik inimesed jalga lasevad … Ja mitte ainult Soome.
Tartu lähivallad on igatahes rahul: mitu omavalitsuse spetsiifikat hästi tundvat inimest on juba töö Tartu linnaasutustes vahetanud töö vastu maakonnas. Seal on palgaraha olemas.
Kett on nii tugev, kui tugev on selle kõige nõrgem lüli. Praegu on selleks lüliks inimesed. Elementaarne? Kindlasti. Aga kuidas seda tõsiasja Tartu linnavalitsejatele selgeks teha? Siiani pole see õnnestunud ei hea ega kurjaga (näiteks linnavolikogu viimase istungi venitamine). Ehk oskab mõni lugejatest head nõu anda?