Ajalooline meditsiinikollektsioon kolib

Jaan Olmaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meditsiinikollektsiooni projektijuht Maie Toomsalu tõstab märgpreparaate vitriinidesse, mida tuleb kokku 26. Ülikoolil on preparaate üle tuhande, kuid näitusele lähevad vaid kõige unikaalsemad.
Meditsiinikollektsiooni projektijuht Maie Toomsalu tõstab märgpreparaate vitriinidesse, mida tuleb kokku 26. Ülikoolil on preparaate üle tuhande, kuid näitusele lähevad vaid kõige unikaalsemad. Foto: Sille Annuk

Aasta otsa spordimuuseumis väljas olnud Tartu Ülikooli ajalooline meditsiinikollektsioon koliti möödunud nädalal Ahhaa teaduskeskusesse, kus see jääb vaadata tervelt kaheks järgmiseks aastaks.

Vaevalt julges 1890. aastal Tartu ülikooli anatoomiamuuseumi rajanud kuulus saksa professor August Rauber loota, et tema ajal kogutud ja valmistatud preparaate tullakse Tartusse vaatama ka 120 aastat hiljem. Ometi on nii läinud, sest Rauberi pärand kogub aastatega aina kuulsust juurde.

Esimene omataoline

«Ajaloolise väärtuse poolest kuulub see maailma tippu,» kinnitas meditsiinikollektsiooni projektijuht Maie Toomsalu, kes on rariteetse materjaliga tegelenud viimased kaheksa aastat ning kelle sulest ilmus 2002. aastal raamat «Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid».

Saksamaal sündinud, kuid 1886. aastal Tartusse kutsutud Rauberi anatoomiamuuseum oli Toomsalu sõnul siin piirkonnas esimene omataoline – peale arstitudengite oli see mõeldud ka teiste teaduskondade üliõpilastele ning linnakodanikelegi.

«Ega Euroopaski olnud selliseid väljapanekuid. Ülikoolides olid küll õppekollektsioonid, aga need ei olnud avatud muuseumina,» selgitas kakskümmend viis aastat arstiteaduskonnas töötanud Toomsalu. Kui 1888. aastal sai uus anatoomikum valmis, tekkis vanasse anatoomikumi ruumi juurde ning Rauber sai hakata oma muuseumiideed ellu viima.

Kuigi arhiivis on olemas Rauberi muuseumi asutamisdokument ja ka preparaatide nimekiri, pole paljude kohta siiski teada nende täpset päritolu ega saamislugu. Juba Rauberi eelkäijast professor Ludwig Stiedast jäi maha üle kaheksasaja preparaadi ja mudeli.

Toomsalu sõnul on kollektsiooni kõige vanem preparaat pärit aastast 1803. See on pisikene loote skeletikene, mis pärineb meditsiiniprofessor Heinrich Friedrich Isenflammi kogust. «Vähemalt legend räägib nii,» jättis Toomsalu lõpliku tõe lahtiseks. Ta lisas, et iga professor, kes tol ajal Tartu ülikooli tuli, tõi midagi kaasa.

Rauber ise prepareeris väga oskuslikult ja õpetas seda tegema ka preparaator Aleksander Reinwaldi. Lõpuks kujunes muuseum nii suureks, et haaras peaaegu kogu vana anatoomikumi vasaku tiiva. Suurem osa materjalist on saadud lahangutelt ning nüüdseks ulatub ainuüksi märgpreparaatide hulk üle tuhande.  

Ahhaasse läheb sellest kogust siiski vaid osa, sest paljud preparaadid on pidevalt kasutusel õppetöös ning piirangu seab väljapanekule ka kappide arv ehk preparaate saab paigutada 26 klaasvitriini.

«Märgpreparaadid, kuivpreparaadid, luupreparaadid, korrosioonpreparaadid, vahapreparaadid,» iseloomustas Toomsalu väljapanekut ning näitas Reinwaldi valmistatud mumifikatsioone. «Näiteks siin on skelett ja kolju, kus punased sooned on arterid, sinised veenid ja kollased närvid.»

Looduse apsakad

Näitusel on näha ka normaalanatoomiat, siiski on suurem osa kollektsioonist haiguste ja väärarengutega seotud preparaadid.

Üks põnevaimaid on Toomsalu sõnul lihaspõletikku põdenud inimese skelett. «See on väga haruldane haigus. Tavaliselt läheb kaltsium luudesse, siin on läinud see lihastesse ja toimunud lihaste luustumine,» näitas Toomsalu groteskset skeletti.

Kõikvõimalike väärarengute hulgas saab näitusel vaadata ühe silmaga loodet ehk kükloopi, Siiami kaksikuid ja näkineiu sündroomiga loodet. Koljude hulgas on vesipea ning kaugele arenenud süüfilise haige pealuu. «See on rariteetne materjal, sest selliseid preparaate enam ju ei teki, » viitas Toomsalu viimasele näitele. Tema sõnul oli Tartu ülikool näiteks sisekõrvauuringutes oma preparaatidega mingil hetkel absoluutne maailma tipp.

Isikustatud preparaadid

Kogu täieneb pidevalt. Sel aastal lisandusid legendaarse jooksja Hubert Pärnakivi sapikivid. Samuti on nüüd kogus 1964. aasta Tokyo olümpiamängude hõbemedali omaniku ehk kunagise kümnevõistleja Rein Auna röntgenipildid.

«See on tähelepanuväärne, sest me saame nüüd mingi konkreetse asja siduda kindla isikuga,» tõdes Toomsalu.

Esmapilgul nii mõnelegi ehk hirmutavana tunduvas väljapanekus pole Toomsalu sõnul siiski midagi õõvastavat. «Väikelastele tuleb eraldi lastenurk, kus on uhked arstiraamatud ja -komplektid. Lapsed tegelikult ei karda. Meil on käinud 4-5-aastasi lapsi, kes juba teavad, et tahavad arstiks saada,» rääkis Toomsalu.

Selliste preparaatide juures saab huvilistele rääkida üldist meditsiinilugu, samuti tervise riskifaktoritest – mida teevad alkohol, suits, ravimid, kemikaalid. Aasta teises pooles tuleb väljapaneku juurde eraldi embrüoloogianäitus ja siis tuuakse Ahhaasse ka suur emaüsa, kuhu saab inimene sisse minna ja tunda ennast nagu loode.

Toomsalu sõnul kulub näituse ülespanekuks umbes kaks nädalat ning hiljemalt veebruaris oodatakse Ahhaas juba uudistajaid.

August Rauber, anatoomiamuuseumi rajaja

• Professor Rauber sündis 1841. aastal Saksamaal. Ta saavutas maailmakuulsuse 1886. aastal ilmunud anatoomiaatlasega «Lehrbuch der Anatomie des Menschen». 1886–1911 töötas Rauber Tartu ülikoolis anatoomiaprofessorina. 1890 avas ta vanas anatoomikumis anatoomiamuuseumi.

Allikas: Vikipeedia

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles