Merelemb püüab harjuda jõelinnaga

Andrei Ojamets on võrkpallimaailmas peale teiste treenimise ka ise lapsest saati kaasa mänginud. Foto: Sille Annuk

Põline pärnakas Andrei Ojamets on nüüdseks Tartus viibinud veidi alla kuu. Uudisest, et ta palgati Bigbank Tartu võrkpallimeeskonna peatreeneriks, kuulsid võrkpallihuvilised 19. detsembril.

Kõigepealt ütles Ojamets muiates, et kuigi Tartus ei ole merd, tundub see muidu täitsa normaalne koht, sest vähemalt voolab keset linna jõgi.

«Eks inimene harjub kõigega, aga mina ei kujutaks ette elamist kohas, kus pole mingit veekogu,» sõnas ta. Ojamets tunnistas, et tunneb küll kesklinna, kuid mujal pole jõudnud kuigi palju käia.

Ta uuris ka muuseas, kuidas saab Tasku juurest Ülejõel asuva Jaamamõisa Selveri juurde.

Kuuldes, et selleks tuleb paarkümmend minutit jalutada, mõtiskles ta, et siis vist kohe minna ei saa, sest kodus ootasid töötlemist ja analüüsimist mängude videod, mida ta tahtis enne homme ja ülehomme peetavaid mänge meeskonnale näidata.

Praegu on Andrei Ojametsal käed-jalad tööd täis, sest võistkonna ja hooajaga tuleb asjad käima saada, aga kui tekib veidi mahti, tahaks ta korra teatris käia ja muuseumid üle vaadata.

Naised ja mehed

Eelmisel hooajal ja mitu aastat enne seda treenis Ojamets Pärnu naiskonda, varem aga juhendas ta ka suvepealinna meeskonda ning oli abiks meeste rahvuskoondises. Kuigi ta kinnitas, et võrkpall on sama, näeb ta naiste ja meeste treenimises siiski erinevusi.

«Kui naistega koostöö sujub, siis on nad trennis tunduvalt kohusetundlikumad, töökamad ja ausamad kui mehed,» rääkis ta ja avaldas sügavat kahjutunnet, et naistesport on Eestis suuresti amatöörtasemel.

Kuna raha ei liigu, saab ta täitsa aru, miks tüdrukud, kes muidu võibolla tõsiselt spordiksid, valivad töölkäimise. «Kinni ei pea ju midagi maksma, aga mingid tingimused võiks luua küll,» leidis ta aspekti, mille kaudu saaks olukorda parandada.

Tartus meeskonda juhendades tunneb Ojamets end samuti hästi. «Väga normaalne töökeskkond on meil. Näiteks eile (teisipäeval – toim) oli väga hea trenn,» rääkis ta. Ojamets lisas, et noortel mängumeestel on potentsiaali kõvasti, lihtsalt vaja on aega ja tuleb teha tööd.

Ka treenerite meeskonna koostöö sujub siiani kenasti. Nii Oliver Lüütseppa kui Andres Toodet teab Ojamets juba varasemast ajast. «Toodega olime kunagi lausa rivaalid, aga konflikte pole olnud,» rääkis ta ja avaldas lootust, et isegi kui erimeelsused tekivad, suudetakse need omavahel selgeks rääkida.

Ojamets ütles, et ta on kahtlemata otsekohene inimene ja eelistab ka suhtluses kõige arutamist näost näkku, mitte selja taga susserdamist. «On ju ütlus, et ega sõber pole see, kes sind ainult kiidab, vaid see, kes sulle tõtt näkku ütleb,» selgitas ta oma suhtlusfilosoofiat. Ta lisas, et temas tekitavad kõhedust inimesed, kes ainult kiidavad, sest see ei saa olla täiesti aus.

Pere ja koerapreili

Perekonda Ojamets Taaralinna kaasa ei võtnud. Abikaasa ja noorem tütar jäid Pärnusse kodu hoidma, vanem tütar õpib juba teist aastat Tallinnas ülikoolis.

«Alles aasta eest kolisime uude koju, patt oleks see niisama jätta,» rääkis ta ja lisas, et kuna noorem tütar lõpetab kevadel keskkooli, siis ei oleks tal kuidagi olnud mõtet pooleks aastaks kooli vahetada. Nii sõidab ta üksikutel vabadel päevadel koju suvepealinna või ootab pereliikmeid siia külla.

Pärnus ootab meest ka värskeim pereliige, viiekuune peent cavalier king charles’i tõugu pisike spanjelipreili Mio.

«20. novembril suri minu elu esimene koer, kes oli 11-aastane, ja ma ausalt öeldes ei kujutanud ette, et see on nii raske hetk,» jutustas Ojamets, «istusin siis töötuna kodus ka ja ega kannatanud kaua ilma koerata.»

Oma koerapassis hoopis pikemat nime kandev Mio on peremehe sõnul paras pätt, see-eest suur naiste lemmik. Tõu iseloomgi on selline, et koer tahab väga inimestega aega veeta.

«Sõbrad küll ütlesid, et kas ma loll olen peast, et endal niigi kolm naist kodus ja siis võtan veel ühe emase,» naeris ta.

Koerast tunneb Ojamets puudust ka seepärast, et kutsikas jõudis talle kindla rutiini tekitada – hommikul üles ja kõigepealt väike jalutuskäik õues. Nüüd on hommikul vaja vaid endaga arvestada, mõtiskles ta muigelsui.

«Koerad on ägedad,» resümeeris ta ja jutustas, kuidas eelmine koer olevat talle ja tema abikaasale isegi tütarde kasvatamisel abiks olnud, sest armastas lohakil asjad põrandalt likvideerida.

Andrei Ojamets

• Sündis 6. juulil 1963 Pärnus.

• Lõpetas 1980. a Pärnu 3. kesk­kooli ja 1984. a Leningradi Lesgafti-nimelise kehakultuuriinstituudi.

• Treenerina alustas 23-aastaselt.

• Tema käe all on Eesti meistriks tulnud nii Pärnu VK naiskond (1997–1999 ja 2003) kui ESS Pärnu VK meeskond (2000 ja 2001). 1991. ja 1993. a sai ta mängiva treenerina ka ise meistriks.

• Mitmel korral on ta aidanud treenida Eesti koondist, viimati tänavu EMi valikmängudeks valmistudes.

• Abielus, kaks tütart.