Tudengisatelliit läbib tugevusproovi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Väike, aga loodetavasti tubli: tudengisatelliidi toitesüsteemi insener Erik Ilbis näitab vaid kümnesentimeetrise küljepikkusega satelliidi üht külgpaneeli, mida katavad tehiskaaslast töös hoidvad päikesepatareid ning millest turritab kaks raadioantenni.

FOTO: Sille Annuk

Eesti tudengisatelliidi Estcube-1 projekti juht Silver Lätt tunneb sees mõnusat ärevussurinat. Satelliidi katsetuste koordineerijal Riho Vendtil kipub öösiti uni ära minema. Tehiskaaslase stardini jääb ainult kolm kuud.

Tudengisatelliidi teekond.

FOTO: Graafika: Kaido Linde

«Ükspuha, palju tööd oled ära teinud, enne igasuguseid olulisi tähtaegu on ikka väike pinge,» nendib Silver Lätt.

Tähe tänava füüsikahoone avaras laboriruumis on töölaudade kohal kummargil või nende vahel saalimas kümmekond peamiselt tudengieas noormeest – umbes kahekümnendik neist, kes on Eesti esimesse päris oma satelliiti nelja aasta kestel panuse andnud.

Satelliit ise, igast küljest päikesepatareidega kaetud väheldane kuup, on parajasti juppideks lahutatud. Tartu Ülikooli kolmanda kursuse arvutustehnika tudeng Erik Ilbis ripub pilkupidi mikroskoobi okulaarides. Tinutab kolviga satelliidi antennisüsteemi juhtmeid.

Külma ja kuuma

Tallinnas autode elektroonikakomponente valmistava firma Stoneridge laboris kontrolliti hiljuti satelliidi vibratsioonitaluvust. Katsetuste juhi Riho Vendti sõnul käivad nüüd Tartus alamsüsteemide vaakum- ja temperatuuriproovid.

«Pühapäevaks on satelliit jälle kokku pandud, siis katsetame seda tervikuna: jahutame kaheks tunniks kümne miinuskraadini, siis soojendame kaheks tunniks seitsmekümne plusskraadini ja niiviisi neli korda,» kirjeldab Vendt.

Kõrge temperatuuri ja vibratsiooniga on satelliidil tarvis toime tulla stardi ning umbes kaheksa minutit vältava orbiidile tõusmise ajal. Madala temperatuuri ja vaakumiga pärast seda, kui vedru on kõigest 1,3 kilo kaaluva satelliidi kanderaketti peidetud korpusest avakosmosesse tõuganud.

Siis põletab satelliit läbi jõhvi, mis surub stardi ajaks vastu korpust kaht antenni: raadiosignaali saatvat ja vastu võtvat tundlat. Seejärel peab Tartust Tähe 4 füüsikahoonest antava käsu peale rulluma tsentrifugaaljõu toimel lahti kümne meetri pikkune imepeenikese alumiiniumvõrksuka laadne saba – päikesepuri.

Ehkki Estcube-1 ei lähe kosmosesse vaid üht asja ajama – näiteks teeb tudengite ehitatud kaamera ligi 700 kilomeetri kõrgusel hulga fotosid –, annab just päikesepurje katsetamine satelliidile peamise mõtte.

Soome teadlase Pekka Janhuneni idee järgi loodud juuksekarvast peenem puri peaks Päikesest lähtuvate laetud osakeste voo mõjul andma kosmoseaparaadile liikumiseks vajalikku energiat.

Laguneda ei tohi

23. jaanuariks peaks tudengisatelliit olema Hollandis. Euroopa Kosmoseagentuuri volitatud insenerid vaatavad seal üle eestlaste katseandmed ning kahtluse korral proovivad veel kord selle vastupidavust.

«On tarvis kindlust, et meie satelliit ei ohustaks stardi ajal laiali lagunedes kaht teist satelliiti, mis sama kanderaketiga üles lennutatakse,» selgitab Riho Vendt.

Tagasi üles