Martin Pau: müüjate kaitseks

Martin Pau. Foto: .

Noor eestlanna, väikese lapse ema, ähvardas eilses Eesti Päevalehes kolida tagasi Iirimaale. End vihjamisi talendiks nimetava, saareriigis toitlustajana tööd leidnud naise pikk arvamuslugu oli nõrgalt põhjendatud, jättis oma ebaloogilisuses iseendaga vaidlemise mulje.

Ometi tundsin, et pean kirjutama mõne rea nende kaitseks, kellele selles tekstis ilmselgelt liiga tehti ja kes ise haruharva avalikult sõna saavad. Need inimesed on klienditeenindajad. Konkreetselt äsas majanduspagulane poemüüjaile.

«Esimese poe uksest sisse astudes tuli kohe soe tunne sisse, sest müüja oli tõeliselt kuri ja nähvas. Kohe said aru, et oled taas kodus.»

Võtsin siis kätte ja hakkasin meenutama, millal ja millises Tartu poes mulle endale viimati nähvati või kuulsin nähvatavat muile kundedele. Ujula Konsumis? Sõbra Selveris? Zeppelini Maximas? Tuglase Säästumarketis? Lõunakeskuse Rimis? Herne poes? Rebase tänava ehituspoes? Kalevi kommipoes?

No ei tulnud meelde. Mõtlesin veel, aga ikka ei midagi.

Muidugi võiks mõni müüja olla sutsuke käbedam. Mõni tunneb viletsalt kaupu. Mõni unustab vahel tere öelda. Naeratuse vastu poleks ka midagi. Aga kas Iirimaalt koju käima tulnud talent naeratas? Ei paistnud sedamoodi.

Naeratust nõudes lajatas ta meile kõigile lahtise käega vastu vahtimist (klienditeenindaja ja müüja olid tema tekstis ilmselged vastiku eestlase koondkujud), ostis vist juba pileti Dublinisse ning jättis meid, teisi, jälle siia üksteisel kõri läbi närima.

Muide, sellest, kas ostja ise müüjale naeratab, teda teretab ja tänab, ei sõltu midagi. Absoluutselt mitte midagi.