Geoloog kogub liiva ja kive kogu maailmast

Geoloogiamagister ja loodusfotograaf Siim Sepp istub oma liivakogu keskel, käes pisike liivakell. Selles niriseva kvartsliiva vanuseks hindab ta lähemalt uurimata miljon kuni miljard aastat. Foto: Lauri Kulpsoo

Kui Siim Sepp (30) oli veel väike poiss, kogus ta kommipabereid, pudelisilte ja plekist joogipurke nagu lapsed ikka. Tudengina hakkas ta kollektsioneerima kivimeid ja liivasid ning on jõudnud sellel alal Eestis tippu.

Tema kuueaastane tütar Säde ja kaheaastane poeg Hüüp mängivad meelsasti liivaga. Kuid mitte toas Tähtvere tänavas, kus nende isa Siim hoiab liivakollektsiooni umbes meetrikõrguses sahtlitega kapis.

Kui ta fotograafi soovil ja abil kõik sahtlid elutoa põrandale välja tõstis ning ringi enda ümber laotas, tekkis ilus värvikirev pilt. Nagu selgus, ei ole liiv ainult kuldkollane, punakas ja helevalge, mida Eestis võib enamasti näha.

Sahtlites ja Sandatlases

Igas sahtlis on sada läbipaistvat pisikest karpi. Igas karbis on liiv. Ühtekokku leidub maailma paljudest paikadest pärit näidiseid Siim Sepa koduses kogus enam kui 1400. Kõik need on tal arvutis kirjeldatud. Osa näidiseid on ta pildistanud makrofotograafiliselt ja pildid üles riputanud oma tohutult mahukasse geoblogisse Sand­atlas (www.sandatlas.org).

Eelmisel kevadel Tartu Ülikooli geoloogia alal magistrikraadiga lõpetanud Siim Sepp ei ole veel jõudnud ise sadadesse paikadesse maakeral rännata. «Mu oma kogutud on umbes 15 protsenti,» ütles ta.

Teda on aidanud liivakollektsionäärid laiast maailmast, aga samuti head inimesed lähemast ümbrusest. Ka abikaasa Tuul Sepp ja lapsed.

Tuul on bioloog ja töötab nii nagu ka tema mees Tartu Ülikoolis. Mullu kaitstud doktoritööga rohevintide hemato­loogilistest tervisenäitajatest tekitas ta ajakirjanduses suurt tähelepanu. «Olen toonud reisidelt kaasa liiva,» ütles teadusdoktor. «Aga minu reisid on tavaliselt konverentsireisid ja liivade juurde ma tihti ei satu.»

Säde ja Hüüp on tähele pannud, et «issile meeldib liivaga mängida». «Säde ikka korjab maast kruusakivikesi ja ütleb, et viime issile,» ütles Tuul. «Ega need kõik muidugi talle huvi ei paku. Ta vaatab kannatlikult ja ütleb: jälle lubjakivi.»

Kogujad Eestis ja mujal

Suurema osa oma kogust on Siim Sepp saanud umbes ühe aastaga ajavahemikus 2009–2010, kui kogumise vaimustus oli eriti suur.

Eestis ei tea ta olevat kedagi, kes oleks selles hobis temaga võrdselt aktiivne ja süsteemne. Ta asus liiva ammutama internetiavarustest ja leidis asjakohased rahvusvahelised võrgustikud, foorumid, meililistid jms. Käima läks tihe vahetus.

«Liival saab olla kas asukoha või koostise väärtus. Mulle on koostis olulisem, ma olen üritanud koguda võimalikult mitmekesiseid liivasid ja siis kirjeldanud neid oma blogis,» ütles Siim Sepp.

Kirglikuma kogumise aegadel oletas ta, et võibolla on temasuguseid kollektsionääre maailmas tuhat. Nüüdseks teab ta, et tuhat liivakogujat võib olla ainuüksi Hollandis.

Siim Sepal on kogunisti Antarktikast pärit liiva. «Liivana ei ole tal kõige suurem väärtus, aga ta on väärtuslik asukoha tõttu,» selgitas ta.

Kollektsionääri üks lemmikuid on rohelisest mineraalist oliviinist murenenud liiv, mis on pärit Hawaii lõunasaarelt. «Seal on üks haruldane rohelise liivaga rand, üks vähestest rohelistest randadest maailmas,» selgitas ta.

Liivakollektsionääride silmis on ülimalt ihaldusväärne Namiibiast pärit sinine sodaliit, mis liivana on segunenud valge dolomiidi terakestega. Tartlase kogus on see olemas. «Liivades on igasuguseid värvitoone, aga sinine on väga haruldane,» ütles ta.

Liivade värvikirevast maailmast enam paelub noort geoloogiamagistrit liivade lähtematerjal kivimid. Ka tema Sand­atlases on rohkesti tekste ja fotosid kividest. «Ma arvan, et 70 protsenti on kivide ja 30 protsenti liiva kohta. Muud on ka, aga kui ainult kive ja liiva arvestada, siis on suhe ehk umbes selline.»

Noor tartlane on endale eesmärgiks seadnud teha Sandat­lasest maailma parim populaarses vormis – asjatundlik tekst koos kvaliteetsete fotodega – infoallikas kivimite ja kogu muu materjali kohta, millest koosneb Maa. Lõppenud aastal lisas ta blogisse 183 postitust.

Juba praegu on ta kogunud internetiavarustes väga head vastukaja. «Ma töötan aktiivselt selle nimel, et see oleks alles algus,» lubas ta. Tema liivakogust on saanud aimu ka Eesti Looduse ja reisiajakirja Go lugejad.

Kivinäidised maakodus

Kivinäidiseid ei hoia Siim Sepp kaalukuse ja suuruse tõttu Tähtvere tänava korteris, vaid Põlva lähedal maakodus. Sealset kollektsiooni ei pea ta kuigi suureks. «Ehk 300–500 ühikut. Ma pole neid üle lugenud. Kristalle on vähe. Esindatud on nii sette-, moonde- kui ka tardkivimid. Tardkivimeid on ilmselt kõige rohkem.»

Ta kogub peamiselt tavalisi, kuid samas esinduslikke näidiseid laialt levinud kivimitest. «Ma ei tahakski esile tuua haruldusi, sest mulle meeldivad just näidised geoloogiliselt olulistest kivimitest,» selgitas ta.

Sandatlases leidub muu hulgas ülevaade maakoore koostisest koos fotodega.

«Mulle meeldib suur pilt. Tahan nii täielikku ülevaadet teemast, kui ma suudan. Sellest ka ilmselt need ülevaatlikud ja mingil määral entsüklopeedilised artiklid mu blogis,» lisas ta.

Kivimid on kogunenud reisidel ja matkadel. «Peaaegu kõik minu reisid ongi geoloogilised. Ma lähen enamasti sinna, kus on ilus loodus ja huvitav geoloogia. Ning eelistatavalt normaalne riigikord ja lähedane kultuur. Mingeid kultuurišokke ja -elamusi ma sihilikult ei otsi,» märkis ta.

Mitmel pool maailmas on turistid kuulnud hoiatusi, et kõike ilusat ja põnevat, mis vedeleb maapinnal või mererannas, ei tohi üle piiride koju tassida. Kuidas on liiva ja kividega?

«Suuremaid ekstsesse piiriületusel mulle ei meenugi. On küll tõsi, et paljudest riikidest on kivide väljavedamine keelatud või piirangutega, kuid praktikas on mul siiani vedanud,» vastas ta. «Olen toonud kive näiteks Küproselt ja Iisraelist, kuid ära pole midagi veel võetud. Karmimad ollakse üldiselt fossiilide puhul, aga neid ma eriti ei kogu.»

Muuseum ja kollektsionäär

Lõpetuseks tuli isu küsida, mida arvab noor geoloogiamagister oma liiva- ja kivikollektsioonist võrdluses Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumi kogudega.

Suuruse poolest ei pidanud ta võimalikuks neid võrrelda. «Muuseumi kollektsioon on kogunenud viimase kahesaja aasta jooksul. Aga kindlasti on minu oma paremini kirjeldatud,» lisas ta muiates.

Peagi saab Siim Sepa kogu lisa. Järgmine reis viib teda juba sel nädalal Tenerifele.

Talle meeldivad Kanaari saared, mis on justkui geoloogi paradiis – mõnus ilm ja palju ilusaid kive.

Detsembri alguses oli ta paar nädalat La Palmal. Märtsis läheb ta Hawaiile.