Muinasmärgid kaunistavad saagat ja autori kätt

«Ärakäija saaga» illustreerinud Regina Lukk-Toompere tööga on inBoil väga rahul. Eriti seepärast, et kunstnik on kasutanud keskse kujundina ruunidest koosnevat sõõrjat vegvisiri. Sealjuures kunstnik ei teadnud, et vegvisir on juba viis aastat tagasi tätoveeritud inBoili käsivarrele. Foto: Sille Annuk

Esimeses inBoili raamatus ilmusid laulutekstid, mida võib võtta ka luuletustena, ja teises luuletused, millest võivad saada laulud. Nüüd üllatas ta muinasaegsete saagade moodi värsistusega «Ärakäija saaga».

Värssides on vapra ja ausa mehe lugu, keda heitluses saadud haavadest parandab võõral maal keegi naine. Meest ootab kodus tema armsam. Juttu on võitlustest ja rännakutest merel ja maal, igatsusest, sõprusest ja armastusest. Peategelane jääb elama. Kas võib loota, et tuleb järg?

See sõltub lugejatest. Minu enda sees lõppes lugu ära, aga kui ikkagi mu sõbrad ja tuttavad ja kes iganes tulevad ja ütlevad, et neid väga huvitab, mis edasi juhtub, siis tuleb jätkata. Ma ei välista seda.

Raamatu esikaanel ja sisemisel illustratsioonil on kujutatud ilmakaarte järgi sõõrjalt laiali laotatud ruunide ühendust ehk vegvisiri. Suuremate värsiosade vahel on ruun Fehu. Miks just need?

Vegvisir on ruunikompass. Seda kasutati teemärgina, aga ka vaimse või hingelise tee leidmiseks. Seda on leitud Islandilt, aga kasutatud on üle kogu Põhjala, Eestis küll mitte. Ei tasu aga arvata, et kui Eestis ei ole seda leitud, siis seda siin ei tuntud.

Fehu märgi olen pannud teksti vahele mina. Tal on palju tähendusi, ka elu jätkumine ja loomine. See on minu märk, ma kasutan seda enda ruu­­nina.

Tollal oli maagia väga oluline. «Ärakäija saagas» õpetab mehele tema sõber märke, aga hoiatab, et neid ei tohi valesti kasutada.

Kuidas tekkis vajadus kirjutada viikingiaegne saaga?

Ma tegelen viikingiaja taaskehastusega juba 12 aastat. Meie klubi nimi on Tarbatu. Huvi viikingiaja vastu tekitaski idee kirjutada saaga, aga mitte traditsioonilises vormis, vaid tänapäevases laadis ja loo mõttes ajatult.

Ma arvan, et näiteks ilma isata kasvava tüdruku lugu on ka tänapäeval üksiku lapse lugu samamoodi nagu tuhat aastat tagasi. Või võõra lapse majjavõtmise lugu on praegu samasugune nagu tuhat aastat tagasi.

Aeg on edasi läinud, aga minu arvates toimib kõik ikka samamoodi. Nii võib meeste ja naistega juhtuda ka praegu. Olen proovinud seda kõike edasi anda muinas- või viikingiaja võtmes. Olen seda aega püüdnud kirjeldada nii hästi, kui minu teadmised lubavad.

Kas saaga kirjutamisel oli silme ees meie kandi rannikukaart?

Raamatus on nimetatud üsna täpselt teekonnapikkused. Olen kirjeldanud mõningaid asju ajalooliselt ülitäpselt. Kui tunda ajalugu ja laevasõidudistantse, siis saab kaardil näidata ära kohad, kus need mehed elasid ja kus nad ära käisid. Aga ma ei ole nimelt pannud kirja ühtegi nime.

Kuidas nii? Leheküljel 5 on ju laeva nimi Madu: «Punaste aerude välkudes Madu / väledalt lõikamas rohelist vett» ...

See on viga, peaks olema väikese tähega. Viikingilaevad olid sellised, et ei läinud läbi laine, vaid andsid üle laine minekul järele. Nende laevad talusid Atlandi lainet selle tõttu, et konstruktsioon oli paindlik. Ja sellest ka nende nimi.

Osa «Ärakäija saagast» tuli autori esituses bändi saatel kuulajate ette esimest korda Tartu muusikapäevade 30. aastapäeval. See oli rohkem kui kolm ja pool aastat tagasi. Kuidas võttis raamatuks saamine nii kaua aega?

Kirjutasin saaga kahes suuremas osas. Esimene osa on lühem, ja kui näitasin seda tuttavale kirjastajale, soovitas ta kirjutada pikemalt.

Debüütkogu «Kaheksakümmend üheksa» ilmus aastal 2006 ja teine luulekogu «Sajast sada» 2010. «Ärakäija saaga» ilmumisaasta on 2012. Mis ilmub neljanda raamatuna ja millal?

Peale iga raamatu kirjutamist olen ma olnud täiesti kindel, et ma ei kirjuta enam mitte ühtegi. Kõik! Ma ei taha sellest enam midagi kuulda. Ja praegu ongi see aeg. Mida ma kahe kuu pärast ütlen, ma ei tea.