Karin Bachmann: uue aasta uutmoodi lubadused

Karin Bachmann. Foto: Erakogu

Mõni aeg tagasi tõusis päevakorda Valga koerte juhtum, kus kesklinnas asuvalt kinniselt territooriumilt olid lahti pääsenud nälginud ja haiged koerad, kes oma põgenemisega võimaldasid ametnikele juurdepääsu veelgi piinatumatele loomadele.

Selgus, et näljutamine on kestnud aastaid, inimesed on kaevanud, aga tulutult – seadus ei luba võõrale alale tungida ka siis, kui seal keegi hädas on. Kes või kus selliseid seadusi teeb, ei olegi mõtet küsida – algelisegi õigusharidusega jurist-masin oskab küsija kohe lolliks teha.

Sama kehtib hiljutise Eesti Loomakaitse Liidu hallatud juhtumi kohta, kus prokuratuur käskis Kernu vallast leitud nälginud kutsikad hoiukodudest, kus neid raviti, ära viia, et «kriminaaluurimise asitõendeid» ei rikutaks. Asjaolul, et nüüdseks on kõik need koerad surnud, ei ole mingit tähtsust – käituti ju seaduse järgi.

Et koerte surma oleks saanud ära hoida nendega tegelevate inimeste nõuandeid kuulates ja loomi ravida lastes, on kõrvaline. Asjade loogiline järjekord – loomade päästmine ennekõike ja samal ajal kuriteo uurimine – läheb ametnikel alatihti segamini. Loomast saab number ja ta asetub mingisse ainult süsteemiosakesele teada tabelisse. Et numbri taga on elus olend, kes tahab süüa ja ravimeid ka menetlemise ajal, läheb meelest ära.

Loomake masinavärgis

Tavalisele, juriidiliselt harimatule ja «musta» hoolitsemistööd tegevale inimesele on selliste kääride tekkimine absoluutselt mõistetamatu. Võibolla tuleks need inimmasinad kättpidi kabinetist ja internetist välja, tegelikku ellu vedada, et mõistlikke lahendusi saada. Et need, kelle pärast juriidilised lahingud käivad ja kelle elu eest (näiliselt) võideldakse, tõepoolest ka ellu jääksid.

Küllap on tehnoloogiliselt ja süsteemikeskselt mõtlevat inimest raske maa peale tagasi tuua, sest numbrirägas sorimine on ju mugav: kustutad mõne ära, ei juhtu midagi. Asjaolu, et sel numbril on kõveraks taotud käpad, ribiorel ja nutvad silmad, ei pääse tähtsat statistikat tegevat kõrgelt haritud spetsialisti eksitama.

Kui seadusi ajupesemata inimese positsioonilt lugeda, oleks justkui nii põhiseadust kui loomakaitseseadust täites olnud võimalik mõlemas juhtumis kannatanud loomad päästa kellegi õigusi rikkumata.

Nimelt ütleb põhiseadus, et «ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta /---/, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise /---/ kaitseks, kuriteo tõkestamiseks» jms.

Loomakaitseseaduses on sätestatud, mida loomapidaja peab loomale võimaldama («söök, joogivesi, sobiv ruum ja ehitis» jne) ning mis on looma suhtes lubamatu tegu (muu hulgas «looma abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus» jms).

Seega on nii Valga kui Kernu valla koerte vastu pandud toime kuritegu: jäetud loomad abitusse seisundisse, ei ole antud süüa ega juua ja Kernu puhul lisaks tegeldud aretusega, mis põhjustab kannatusi. Ka rikuti Valgas avalikku korda ja rahu, sest nälgivate koerte abipaluv haukumine häiris inimesi aastaid.

Terve mõistus ütleb, et territooriumile sisenemiseks ja/või loomade äravõtmiseks pole rohkem põhjusi tarvis. Kuid võta näpust – seadusemees nii ei arva. Ikka õnnestub kõik väänata selliselt, et loomad on pildilt kadunud ja kurjategija pääseb puhtalt, sest «asitõendeid» ju enam ei ole.

Veterinaari kurikaga ähvardanud Valga koerte omanik on õige mees pealekauba, sest eraomand, sealhulgas koerad, on püha ja puutumatu. Kas elusomand mõnes mõttes eluta omandist erineb, ei huvita kedagi. Lihtsam on mitte mõelda, sest muidu äkki hakkab koitma, et midagi on viltu, ja oh seda ebamugavat kripeldust siis – rikub veel golfimängu ära.

Rebaserauad ühiskonnas

Mu sõbra auto ees liikunud džiibi alla jäi kährik. Tolles autos istunud inimene sõitis edasi. Sõber peatas auto ja läks alla aetud looma vaatama. Kährik viskles valudes, kuid oli aru saada, et niipea ta ise ei sure.

Seaduse järgi tegeleb maanteel juhtunud loomaõnnetustega keskkonnainspektsioon lühinumbril 1313 ja kui lugu ei kuulu nende pädevusse, «edastab operaator need kokkulepitud korra järgi vastavat pädevust omavale ametkonnale või organisatsioonile. Näiteks teated abitus olukorras olevate või vigastatud loomade kohta edastatakse keskkonnaametile, kes hakkab vajadusel koos teiste ametkondadega tegutsema, et lahendust leida».

Sõber helistas. Telefonist vastati, et jahimeest praegu ei ole, tuleb kolme päeva pärast, mis see üldse teie asi on, sõitke edasi – see on ju ainult kährik!

Loo lõpp on ebaseaduslik, seepärast jääb ütlemata, aga kähriku piinad lõppesid enne, kui jahimees kolme päeva pärast võibolla oleks tulnud. Aga ilmselt ta ei olekski tulnud ja vaevalt talle üldse teatatigi. Sest see on ju kõigest suvaline loom, pole isegi kaitsealune. (Mõtlemiskoht: kuivõrd erinevad kaitsealuse looma valutundlikkus ja kannatused sellise looma omadest, kes ei ole kaitse all?)

Linnas on jahipidamine keelatud, kuid Tammelinnas kasutavat keegi kasside püüdmiseks rebaseraudu. Mis selle inimese mõttes küll mõlgub, kui ta neid öö hakul valmis sätib? «Loodetavasti saan täna naabrite Kriimu kätte. Mis ta käib siin minu aiast läbi?»

Säherduste meelelt väikeste inimeste tegude peale tahaks käega lüüa – selline vääribki oma seadusi, ta vääribki seda ühiskonda, kus elab. Ühel hetkel kukub ta ise kellegi teise seatud teistsugustesse raudadesse ja saab alles siis teadlikuks, mida on teistele teinud. Aga siis on juba hilja, sest sellises rauamaailmas ei tule appi keegi.

Seadus on eetiline miinimum, mis tähendab, et kunagi ei ole keelatud teha rohkem. Loogika järgi peaks seaduse täitmisel kõik olema vähemasti korras. Ehk kui ma helistan ja teavitan kuriteost, õnnetusest (täidan vähimat, mida saan – kodanikukohust), siis selleks palgatud inimesed tegelevad sellega. Süsteem aga ei toimi, peaaegu mitte kunagi. Mis siis teha?

Ma julgen aidata

Tuleb mõelda, mis on õige au, headuse ja väärikuse kategooria järgi. Mida need käsivad teha? Päriselt on ju õige, et hädas olendit pean aitama, ees olev aed ja kuhugi kirjutatud krundipiir on välja mõeldud piirangud. Loeb see, et on hädasolija ja on appimineja.

Ei taha ahvatleda kedagi seadust rikkuma, sest seaduskuulekus on toimiva ühiskonna alus. Küll aga kutsun kuulama südameseadust ja kui see läheb vastuollu masinate tehtud seadusega, peaksid peale jääma elava hinge käsud.

Uuel aastal luban, et kui keegi kuskil on hädas, aga aeda sisseminek on karistatav – lähen ikkagi. Kui keegi kuskil on näljas, aga toidu andmine on kuritegu – annan ikkagi. Kui kellelgi kuskil on külm, aga sooja jagamine on seadusega vastuolus – panen teki peale. Kui saan selle eest Eesti riigi käest karistada – olgu siis nii.

Maailma kui ühtse süsteemi palge ees on ühe mõistusevastase ametkonna käest headuse eest karistada saamine sama tühine, kui on karistamisotsuse tegijad ise. Päeva lõpus loeb, kas ma aitasin hädasolijat või ei, kas kõik inimesed on teinud kõik selleks, et maailm oleks parem paik.

Ja kuigi see tundub sama uskumatu kui maailma lõpp, siis ühel hetkel tuleb oma tegude või mittetegude eest vastust anda – sündigu see siis unes, mälestustes või lapselapse küsimustele vastates.

Julge südame aastat kõigile!