Rahvaloenduse tulemuste järkjärguline avaldamine võimaldab arvudesse süveneda, näha toimunud ja toimuvaid protsesse ning prognoosida tulevikku. Tartu ei ole senistes kirjatükkides suuremat tähelepanu pälvinud. Kõlama on jäänud tõdemus, et Harju- ja Tartumaa elanike arv kasvab ja kõigi ülejäänud maakondade rahvastik kahaneb.
See on avalikkuse huvi suunanud pigem perifeeria rahvastikuprotsessidele, kuid mõtlemapanevaid fakte leidub seni töödeldud andmete hulgas siiski ka Tartu kohta.
Kaugemate piirkondade rahvaarvu muutus võib välisinvesteeringutest, turistidest ja muust meretagusest unistava pealinna külmaks jätta. Tartu ei saa aga ignoreerida tõsiasja, et tema lähema tagamaa (Jõgeva, Põlva, Valga ja Võru maakond) elanike arv on viimasel kümnendil kahanenud riigi keskmisest märksa tempokamalt: 16,5 protsenti kogu riigi 5,5-protsendise rahvastikukao kõrval! See tähendab tööjõuressursside kahanemist, tarbijate hulga vähenemist, ülikooli pürgivate talentide seas vähenevat konkurentsi jne.
Erinevad arvud
Alustame esmaseimast, elanike üldarvust. Praegu on seisuga 31.12.2011/1.1.2012 elanike hulga kohta kasutada kolm arvu.
Väikseim, 97 600, on rahvaloendusel saadud arv, 98 522 on rahvastikuregistri ja 104 109 statistikaameti jooksva arvestuse tulemus. Igal neist on oma seletus ja arvestusmetoodika, napp leheruum ei võimalda seda teemat analüüsida.
TPM trükkis 20. detsembri lehes samamoodi kaks elanike arvu Ülenurme valla kohta: 7751 rahvaloenduse ja 6100 rahvastikuregistri põhjal. Kui lisame jooksva arvestuse tulemusena saadud 4881, siis näeme, et nende arvude hajuvus on veelgi suurem.
Muidugi võib lugejal siinkohal tulla tahtmine korrata tuntud ütlust, et on teadlik vale, hädavale ja statistika. Aga valime seletuseks ja analüüsimiseks keerulisema tee. Arvame või arutame, millise arvu peaksid selles olukorras oma plaanide tegemisel aluseks võtma ühe või teise omavalitsuse juhid.
Näiteks on Tartus rahvastikuregistri andmetel 0–4-aastasi lapsi 7400, rahvaloendusel loendati neid ainult 5900. Vahe 1500 on nii statistikaametit kui ka rahvastikuregistrit pidajat AS Andmevara kamandava rahandusministeeriumi jaoks vaid arv tabelites, kohalike võimude jaoks aga pusle või reebus, kus vanemate maksud ja riigi eelarvetoetused laekuvad ühte omavalitsusse, aga samas on neil õigus ja soov saada lasteaia- või koolikoht hoopis teisest.
Tartlase vanus ja töö
Kuigi kümnendiga on tartlaste arv 3500 võrra kahanenud, ei maksa sellest iseenesest otsida tuleviku rahvastikuarengule suuri ohte. Väikese ja kompaktsena (suurim elanike tihedus Eestis) on Tartu astunud üle oma piiride. Nagu majanduse või muu arengut, tuleb ka rahvastikuprotsesse käsitleda mitte vananenud haldusterritoriaalse jaotuse, vaid kodanike tegelike sidemete ja igapäevaelu kontekstis.
Laste ja noorte (0–14) ning tööealiste (15–64) arv on kahanenud vastavalt 3000 ja 2000 võrra, eakate arv aga suurenenud 1500 võrra. Ometi on Tartu võrreldes Eesti linnarahvastiku keskmisega ja ka Tallinnaga noorem (Tartu elanike keskmine vanus 2011. aastal oli 38, Tallinnas 40,3, linnade keskmine 40,8 aastat).
Jäädes keskmise vanuse poolest tublisti tahapoole Viimsist (34,8) ja Tartu naabervallast Ülenurmest (33,3), on tartlased mediaanvanuselt (pooled elanikest sellest arvust nooremad, pooled vanemad) viimati nimetatutega ühes rühmas (32–35 aastat).
Kui rahvastiku vanusestruktuuris on midagi häirivalt uut, siis on see eelkõige fertiilses eas naiste arvu dünaamika.
2000. aastal oli järgneval kümnendil esimese lapse sünnitamise ikka (25 aastat) jõudvaid naisi 11 000, aga 2011. aastal 9500. Esialgu (aastatel 2015–2020) tingib sünnitusealiste arvu vähenemine väikese, 2020.–2025. aastal aga juba tuntava sündide vähenemise.
Rahvastikupoliitika, kui see siis veel praeguste sotsiaalkaitsesüsteeme materdavate majandusteadlaste kiuste alles on, peab keskenduma vanemate sünnitajate ning teise, kolmanda ja järgnevate laste toetamisele.
Kõige tähelepanelikumat ja põhjalikumat analüüsi nõuavad loomulikult tööd käsitlevad andmed. Tööealiste üldarvu 2000 võrra vähenemise taustal on töötavate tartlaste arv suurenenud: oli 41 900, on 43 700.
Lihtsustatult võiks öelda, et kasv on saavutatud välismaal tööl käimise varal. Nimelt kirjutas või ütles rahvaloendajale oma töökohaks välismaa 1480 tartlast ehk 3,5 protsenti kõigist töötajatest. Kui täpsed välismaal töötajate arvud on, nõuab omaette hindamist.
Tallinlastest ütles oma töökohaks välismaa 3,3 protsenti ja narvakatest 4,2 protsenti.
Töökoha andmetes on suhteliselt suur lõtk, 2350 tartlast jättis töökoha maakonna või riigi nimetamata. Sellegipoolest on linnast väljaspool töötavate tartlaste hulk märkimisväärne, ligi 20 protsenti (kümnend tagasi, 2000. aastal 17,7 protsenti).
Kolm järeldust
Seda põgusat analüüsi kokku võttes tuleb rõhutada kolme asjaolu. Esiteks leidis eelmisel kümnendil aset Tartu tagamaa kiire tühjenemine. Protsess pole pöördumatu, kuid nõuab senisest suuremat tähelepanu.
Regionaalpoliitika vaatenurgast võib võitlus uute töökohtade loomise või olemasolevate säilitamise eest olla kaotatud. Nüüd tuleb pingutada selle nimel, et säiliksid elukohad. Lihtne tõsiasi! Eesti võib bensiiniaktsiisilt kuuluda viie madalama määraga ELi riigi hulka, kuid silmas pidades meie sissetulekuid, väikest rahvastiku tihedust ja armetut ühistransporti on aktsiisikoormus perifeersete alade elanike eelarvele ilmselt pingerea tipus.
Teiseks hakkab 2020. aasta paiku rahvastikuprotsesse mõjutama 1990. aastate keskpaiga sündimuse madalseis. Mõju ilmneb eelkõige lastele ja noortele osutatavate avalike teenuste (lastehoid, haridus ja huviharidus, noorsootöö, sotsiaaltöö perekonnaga jms) vajaduse vähenemises. Loomulikult peab ka osa erasektorist muutuva nõudluse tõttu oma tegevuse ümber korraldama.
Kolmandaks, konkurents tööturul kasvab. Rahvaloenduse ajal oli Tartus 45 000 töökohta, kohalikul tööturul leidis endale rakenduse ainult 33 000 tartlast. Valikud, mis langetati eelneval kümnendil – kas teha meelepärast või tasuvat tööd mujal või nõustuda tööturul pakutavaga –, jäävad elu mõjutama ka järgneval kümnendil.