Altarikuju võiks olla hologrammina

FOTO: Artur Kuusi joonistus

Kas siis, kui Tartu Pauluse kiriku suur remont 2014. aasta sügisel lõpeb, tõmbab uues suures kirikusaalis pilke enda poole ka taastatud altarikuju Kristuse, Maarja Magdaleena ja pimeda kerjuse Bartimeusiga? Keegi ei tea seda veel.

Kas kujust loodav koopia tuleb marmorist, nagu Amandus Adamson selle lõi? Või kipsist, tehtud järele mõne meie aja kunstniku käega, või luuakse see hoopis 3D-printeri abil koopiana?

Või ripub hiiglaslikus seinaorvas laserivalguskiirte abil tekitatud kolmemõõtmeline digitaalne kujutis – Kristuse hologramm?

Mõjuvõimas valge marmor

Pauluse kiriku altariteose raius Amandus Adamson välja valgest marmorist 1922. aastal Itaalias. Selle kõrgus ulatus kolme ja poole meetrini.

Pauluse koguduse õpetaja Joel Luhamets (pildil) ütles, et Adamsoni altarikuju olnud sedavõrd mõjuvõimas, et näiteks lapsi tuli enne pühakotta sisenemist hoiatada, et nad ära ei kohkuks.

Luhamets on päri, et koopia ei pruugi tulla marmorist – see oleks üüratult kallis. Pealegi pole praeguste restaureerimistööde projekteerija kavandanud tulevase altari aluse nii tugeva, et see kannaks 20 tonni kaaluvat kivimürakat.

See võiks tulla kipsist, on Luhamets nõus. Ka Adamsoni ajal kaaluti algul just kipsvarianti, kuid tollane koguduse liige suurtööstur Mart Jänes olnud siis see mees, kes öelnud, et tema muretseb kulude katmise eest ning et tehtagu ikka marmorist, püsib kauem.

Õpetaja Luhamets ei varjanud asjaolu, et restaureerimistöid praegu juhtivad arhitektid Merja Nieminen ja Kari Jär­vi­nen ei ole kuju taastamisega päri. Nende kava järgi tuleb kooriruumi kinnimüüritud piklikud aknad taas avada, nii nagu arhitekt Eliel Saarinen need esialgu oli kavandanud. See tähendaks, et kuju tuleks vaadelda vastu valgust, mis ei ole sugugi õige.

Teine oht olevat, et kuju võib ka ise tõmmata ära liialt palju tähelepanu Saarineni loodud harukordse juugendkiriku suurepäraselt sisekujunduselt.

Alles vaid kivihunnik

Praegu on Amandus Adamsoni kunstiteosest alles kivihunnik. Kõige suuremat, otsekui lõhkikistud rahnu eksponeeritakse kiriku keldris. Kivikamaka allservas näeb ainsaid terveks jäänud detaile – kaht jalalaba, millest üks kuulub Kristusele ja teine pimedale kerjusele.

Tartus on veel mehi, kes Pauluse kiriku altarikuju taastamise juttu niisamajutuks ei pea. Üks neist on Tartu Rotary klubi juhatuse liige Margus Ulst ning teine Tartu Teaduspargi juhatuse liige Toomas Noorem.

Õpetaja Joel Luhamets ütles, et kuigi praegused arhitektid kujuideed ei toeta, ei keela mitte keegi kogudusel korraldada uue altari kujundamiseks omaette arhitektuurikonkurssi ning kui sealt paremat mõtet ei tule, siis ikkagi otsustada Adamsoni loodu taastamise kasuks.

See, missugune on altar tulevikus, on igal juhul jäetud koguduse otsustada.

Toomas Noorem, erialalt mehaanikainsener, ütles, et arvutiprogrammid, mis oskavad pildil kujutatu ruumiliselt välja lugeda, on ammu olemas.

Ja lisas, et hologrammivõimalust uurisid nad üsna hoolega juba paari aasta eest – kuni Moskva füüsikute arvamuseni välja.

Siis leiti, et nii suure kujutise loomisest esialgu jõud veel üle ei käi.

Mis koopiasse puutub, siis jah – ka 3D-printeriga võib selle kuju kipsist välja trükkida, ütles Noorem. Küsimus jääb masina mõõtude taha.

«Tähtis on, et altarikuju taastamise idee on üldse tõstatatud,» sõnas Noorem. «Küll lahendus tuleb. Milline täpselt, seda ei tea esialgu keegi. Või nagu meie ütleme: seda teab jumal taevas, kui ta olemas on.»

Tähtaeg sügis 2014.

Tagasi üles