Sajuvee tülikuse saab pöörata iluks ja kasuks

Iluaeda meenutav katus Augustenborgi botaanikaaias.

FOTO: Gen Mandre

Maaülikooli teadlased köidavad Pärnu ja Võru näitel tuleva aasta sügiseks kimpudeks ideed, kuidas vältida liigvee juhtimist kanalisatsiooni, hoides kokku raha ning pakkudes linnaruumis silmailu ja lusti.

Valingvihmade ja suurte suladega on linnad tihtipeale hädas veega, mis ei taha rentslist äravoolutorustikku mahtuda ja kipub tänavaid uputama või ähvardab rikkuda reoveepuhastusjaamade bioloogilise tasakaalu. Paljudes linnades puudub ainult sajuveele mõeldud torustik sootuks või on jõutud ehitada välja ositi.

Eesti Maaülikooli teadlased alustasid koos Läti Ruumilise Planeerimise Ühinguga tuleva aasta 31. augustiks kaante vahele saavat projekti. Eesmärk on pakkuda linnadele loodust matkivaid, inimsõbralikke ning kaua vastu pidavaid kuivendussüsteeme. Eestist on kaasatud Pärnu ja Võru, Lätist Riia ja Baldone.

«Alati ei pea linnas püüdma vett torudesse peita,» avas Eesti-Läti koostöökava koordinaator maastikuarhitekt Gen Mandre kava mõtet. «Veel on inimestele psühholoogiliselt oluline, rahustav toime. Lastele meeldib väga vee ääres lustida.»

Tuhat võimalust

Eesti-Läti koostöökavva, millele Euroopa Liit eraldab 100 000 eurot, on kaasatud kahest riigist kokku tosinkond maastikuarhitekti ja hüdroloogi. Kava mõte võrsus Gen Mandre magistritööst, mille ta kaitses läinud kevadel.

Mandre selgitas, et Skandinaavias ning Taanis on saanud kaunis tavaliseks vihmavee kasutamine näiteks murukatustes, samuti katustele rajatud lopsakamates taimekooslustes, mis meenutavad lausa iluaedu. Samuti pole põhjamaades haruldane vihma- ja lumesulavee suunamine kemmergute loputuskastidesse.

Sealt edasi on üleliigse sajuvee ärakasutamiseks suur hulk võimalusi: parkidesse rajatavate kanalite ja tiikide täiteks, purskkaevude toiteks jne.

Mandre sõnul on üks moodsate kuivendussüsteemide võtmesõnu järkjärgulisus – vee edasilaskmine jupikaupa, osaliselt seda immutades, osaliselt aurustades, osaliselt vahereservuaare puhvrina kasutades.

Teine võtmesõna on reoainete, eeskätt autode õli-, kütuse- ja heitgaasijääkide filtreerimine tänavaid mööda voolavast ja sillutist pesevast veest.

«Põhimõtteliselt näeb selline süsteem välja nagu kett, mis koosneb paljudest väikestest lülidest,» võrdles Mandre. «Mida rohkem on lülisid, seda tõhusam on süsteem. Meie püüame uurida, millised lülid võiks Eesti ja Läti linnades toimida, millised mitte ning kuidas saavutada maksimaalselt tõhus tervik.»

Mida enam asfalditakse linnas kruuskattega tänavaid, mida enam hammustatakse hooneile ja parklaile tükke haljasaladest, seda rohkem tekib üleliigset sajuvett, mis loomulikul viisil pinnasesse imenduda ei saa.

Gen Mandre märkis, et üks lihtsamaid viise sillutamise mõju vähendada on rajada vett läbi laskvaid tänavakatteid. Kõnniteedel on meilgi juba laialt levinud asfaltkatte asendamine kivisillutisega.

Tuleb ka käsiraamat

Võru linna haaramise Eesti-Läti projekti ajendas Tamula liivaranna ärauhtmine iga suurema valingvihma korral.

Mandre selgitusel tuleb mudeldada süsteem, mis lubaks esiteks vähendada Võru tänavailt Tamula randa jõudva sajuvee kogust, aga mis peamine, ei laseks vett järveni ühekorraga.

Sajuvete säästlike kuivendussüsteemide kujunduspõhimõtted ja süsteemide loodussäästliku hooldamise nõksud koondatakse nii erialaspetsialistidele kui omavalitsusjuhtidele mõeldud käsiraamatusse.

«Loodame, et sellele projektile tuleb jätkuprojekt, mille käigus saaksime ka midagi valmis ehitada,» lisas Mandre.

Tagasi üles