«Mulle istuvad kõik mehed ette! Nad ehk tahavad noori küll, kuid ei põlga mindki,» sõnab Helga Zupson tagasihoidlikult. Tema on Tartus see naine, kes on meeste juukseid lõiganud enam kui kuuskümmend aastat.
Teenekas juuksur soovib teha rekordi
25. detsember 2012, 11:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma kuldklientidele on Helga Zupson ilmatu tänulik. «Nad on mul ikka kohal, mis sest, et neil ei ole enam juukseid, mida pügada,» märgib ta.
Kliendidki hoiavad Helgat. Tõusevad toolilt, tasuvad lõikuse eest, kummardavad viisakalt ja libistavad siis šokolaaditahvli jootrahaks veel pealegi. Et Helga ikka jaksaks.
Helga Zupson saab paari kuu pärast 80 aastat vanaks. Ütleb naerusädemega silmanurgas: «Püstitame siis selle rekordi ära, enne ma töölt ära ei lähe!» Seejärel kinnitab vastuvaidlemist mitte salliva tooniga, et kui 80 kukub, siis läheb. Et kauem enam ei sobi – ta peab.
Selles, et Helga Zupsonist juuksur sai ning mitte lihtsalt juuksur, vaid selline, kes armastab oma tööd üle kõige ka veel 79-aastasena, on süüdi peeglid. Ta on pärit Rannust, möldri perest, üsna vaesest kodust, kus kasvas kolm tüdrukut. Neil oli seina peal üks tilluke peegel, millest ainult näolapp sai paista. Aga sellegi peegli ees meeldis Helgal vahel «oma karvu sättida» – nagu ta ema ütles.
Peeglite kius
1949. aasta suvel seisis seesama tüdruk V. Kingissepa (praeguse Küütri – toim) tänava juuksuritöökoja akna taga otse Volga restorani kõrval ning muudkui vahtis ja vahtis ega raatsinud sammugi edasi astuda.
Oli koolivaheaeg, ta oli 17 aastat vana ja tema Tartus elav sugulane proua Liine oli tulnud talle mööda linna ringkäiku tegema.
«Kas sa, tüdruk, tahad juuksuriks õppida?» küsinud proua Liine. Tüdruk vastas, et jah, talle väga meeldivad need suured peeglid – kohe õudselt!
Helga Zupson ütleb, et peeglid meeldivad talle senimaani ning et ta praegunegi kodu on igalt poolt peeglitega kaunistatud. «Hullumaja ju!» kommenteerib ta pead vangutades.
Niisiis, tollest V. Kingissepa tänava juuksuriäri suurte peeglite imetlemisest 62 ja pool aastat tagasi algaski kõik.
Proua Liine astus koos Helgaga juuksuriärisse ning küsis tema eest, kas õpilasi ka võetakse. Seejärel käisid nad koos kontoris ja linna täitevkomitees ning juba järgmiseks päevaks otsiti meister, kes teda õpetama asus. Meistri nimi on Helgal meeles – Aleksander Soo.
«Juulis hakkasin õppima, aasta lõpuks olin valmis,» räägib Helga. «Ja mul jäi isegi Elva keskkool sellepärast pooleli. Mul oli nii hea meel, et ma sain juuksuriks.»
Helga ütleb, et sattus väga tugevasse kollektiivi. Hommikul oli õpilase esimene ülesanne uksed lahti teha ja õhtul kinni panna. Samuti pidi õpilane iga kliendi järel põrandat pühkima. Tollased juuksurid olid endised äriomanikud, kelle käest ärid olid ära võetud. Nemad juba teadsid, kuidas punktuaalsust nõuda.
Esimene harjutus, mida Helga ameti õppimiseks tegema pidi, oli kääride klõbistamine. Igal vabal hetkel tuli käärid näppude vahele võtta ja muudkui tühjalt klõbistada, et käsi harjuks.
Kõigepealt küsiti Helgalt aga seda, millist tööd ta tahab. Kas naistetööd, meestetööd või pediküürija ja maniküürija tööd. Helga vastas pikemalt mõtlemata, et meestetööd. «Ma lihtsalt armastan mehi,» ütleb ta ja naerab südamest. «Armastan neid senimaani!»
Helga on oma ameti vajalikkuses ja õigsuses nii veendunud, et soovitab seda praegugi igale noorele tüdrukule. «Õppige juuksuriks!» nõuab ta.
Miks siis ometi?
«Sellepärast, et nii lahe on,» vastab Helga Zupson ja naerab jälle südamest.
Kuldklient Vello
Üks Helga Zupsoni kuldkliente on Vello Roosimäe, kes on tema juures käinud üle 40 aasta. Iga pooleteise kuu järel. Esimest korda võis see olla kas 1968. või 1969. aastal. Siis oli Vello Roosimäe noor mees, tulnud just sõjaväest.
Ja nüüdki, pensionärina, käis Roosimäe hiljuti Helga ees juuksuritoolis. «Kui tema juurest tulen, siis tean, et mu peaga on kõik korras,» ütleb Roosimäe mitmetähenduslikult.
Roosimäed seob Zupsonite perega pikaajaline sõprus, sest nii tema ise kui ka Helga abikaasa Theobald Zupson on olnud head pillimehed – mõlemad akordionistid, palju koos mänginud ja pidudel käinud.
Nüüd tuleb sellest kõigest rääkida minevikus, sest Theobald Zupsoni surmast saab jaanuaris kaks aastat.
Helga ohkab südamest, kui selle peale mõtleb. Ütleb, et lähedase inimese kaotus on õudne. «Eriti, kui trehvab hea mees olema,» sõnab ta. «Ma ikka kiidan oma meest. Ta oli isiksus, tohutult musikaalne, mängis kõiki pille ... Me käisime kuni surmatunnini tantsimas. Ja suusatamas. Kõik oli nii ilus.»
Helga lisab, et muidugi – oli ka miinuseid, aga ikkagi – nad elasid hästi. «Sest see mees on ju alati hinnas, kui teised teda ka igatsevad. Siis pead ise samuti temast rohkem lugu. Muidu ei saa arugi, et armastad,» räägib Helga.
Helga ja Theobaldi abielu kestis 53 aastat. Nad jõudsid 2010. aastal ära käia koguni Pariisis, kus nende pojatütar elab. Muide, astusid seal sisse juuksuriärisse ja nägid, et Pariisi juuksurid ajavad senimaani meestel habet.
«Meil seda enam ei ole, nii kahju!» kahetseb Helga Zupson. «See oli üks mu lemmiktöösid. Nõudis rahu ja keskendumist. Mulle väga meeldis!»
Oma mehe leidis Helga aga tantsuõhtult, kuhu sõbrannad teda pärast tööd vägisi viisid. Pidu oli Vanemuise mäe otsas suveaias.
Nooruke Heli Lääts laulis ja Theobald oli sõjaväest puhkusele tulnud ilus poiss, kes palus tantsima just Helga. Tüdrukute valiku ajal jäi Helga hiljaks – Theobald napsati eest ära, ometi palus noormees hiljem, et Helga teda kindlasti ära ootaks, kuni ta sõjaväest naaseb.
Helga meenutab, et ega ta väga oodanud, käis ikka edasi tantsimas. Siiski läks kõik nii nagu pidi ja nad abiellusid 1955. aastal. Sündisid kaks poega – 1958. aastal Riho ja 1963. aastal Benno.
Mida kõike Helga Zupson ei ole oma elus teinud. Mille aga ette võtab, selle ära teeb. Talle meeldib käsitööd teha, õmmelda ja kududa. Talle meeldib väga rattaga sõita – suvel muidugi. Ostis endale hiljuti tuttuue ratta. Teeb tiiru ümber Ihaste või sõidab Vapramäele ja tagasi – ongi päev läinud.
«Mõni ikka imestab, et mis see Zupsoni-mutt nüüd rattaga sõidab, aga miks ma ei võiks? See annab nii hea energia,» räägib naine õhinaga. «Minu poeg on kõva uisutaja, ja kui ma olen Lõunakeskuses käinud, siis olen tähele pannud, et mõni minusugune seal isegi uisutab ... No uisutamise õppimisega olen ma vist hiljaks jäänud.»
Mis saab pärast
Poe tänava juuksuriäri juhataja Lilia Matšukans ütleb, et Helga Zupson on parim töötaja, kes tal kunagi olnud on.
«Üks meie inimene on teda nimetanud koguni juuksurite kuningannaks,» räägib ta. «See on tõsi. Ta on väga vastutulelik ja hooliv, alati rõõmsameelne. Mõni 50-aastane on juba nii ära lagunenud, et üldse ei viitsi tööd teha. Aga tema ei ole. Ja kui toredasti ja peenetundeliselt ta klientidega suhtleb. Ta on daam seniajani. Usun, et just seda hindavad temas kõik kunded.»
Mida Helga siis ometi tegema hakkab, kui ta enam Poe tänava juuksurisse tööle ei tule?
«Ma mõtlen niimoodi, et mul on ju nii palju lapselapsi ja ma saan siis nendega olla. Käia metsas maasikal ja rattaga sõita. Või reisida veel kord Pariisi ja olla seal, olgugi et ma keelt ei valda,» räägib ta unistades. «Ma teen kõik ära, mis veel iganes tahan.»
CV
• Sündinud 26. veebruaril 1933. aastal Rannus.
• Kasvanud koos kaksikõe ja vanema õega.
• Õppinud Rannu koolis ja Elva keskkoolis.
• 1949. aastal hakkas juuksuriõpilaseks.
• On töötanud terve elu meestejuuksurina Tartu kesklinna juuksuriärides.
• 1985. a läks pensionile ja naasis pensionilt 1993.
• Töötab senimaani Poe tänava meestejuuksuris.
• Oli 53 aastat abielus Theobald Zupsoniga, kelle mattis kahe aasta eest.
• Kahe poja, Riho ja Benno ema. 5 lapselast ja 6 lapselapselast.
• Unistab uuesti pensionile jäämisest ja Pariisi sõidust.
• Armastab jalgrattaga sõita.