Lastele leidub mänge arvutis ja päriselus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tiia Kõnnus­saar, «Tagasitee koju»

FOTO: Repro

Kaks tartlasest raamatukirjutajat on toonud paar nädalat tagasi lugejate ette oma uue teose. Mõlemad on lastele ja lastest, kumbki autor on midagi varem juba avaldanud.

Tiia Kõnnussaare «Tagasitee koju: Kaarli ja Jette seiklused võrgus» satub koolipoiss Kaarel, kellele meeldib väga arvutis mängida, koos naabritüdruk Jette ja hamster Harrisoniga seiklema ühte arvutimängu. Sealt edasi liiguvad nad enne pärisellu naasmist mõnda muussegi netikohta.

Arvutis ja muinasjutus

Autor on ühendanud lapsi paeluva raalilõbu ja muinasjuttude maailma. Netis kohtavad peategelased halli vanakest, Tuuleema, Veteema, Metsavana ja rääkivaid metsaasukaid. Koju pääsemiseks tuleb lastel täita kolm ülesannet.

Juhan Voolaid on «Kullamäe lugudesse» ühendanud koolipoiste mängud, sekeldused ja jamad. Need ei teki aga arvutis, vaid päriselus. Ja kuigi mõni neist lõpeb verise nina või jää alla vajumisest põhjustatud plagisevate hammastega, on raamat läbinisti muhe ja ajab kohati naerma.

Isa ja iseenda mälestused

«Kullamäe lood» pakuvad erilist lugemismõnu neile, kes on just hiljuti saanud lumesõjas kõva palliga vastu nägu või kellel on tulnud esimest korda saata tüdruk klassiõhtult koju. Ja nende poiste isadele samuti.

Nagu järelsõnast selgub, on autor raamatu aluseks võtnud oma isa, Tartu ülikooli füüsiku Henn Voolaiu meenutused, lisanud ühte ja teist oma lapsepõlvest ja osa asju välja mõelnud.

Ajakirjandusliku taustaga Tiia Kõnnussaar on varem avaldanud raamatu «Martti ja Kuldtiib» (2009, samade kaante vahel on Kerttu Soansi «Ingli kübaratrikk»). Teos oli mõeldud lasteaialastele, nüüd ilmunu on aga ehk kõige sobivam lugeda vanuses 7–12 aastat.

Tartu linnavalitsuse keskkonnateenistuse spetsialist Juhan Voolaid on avaldanud aastal 2008 jutukogumiku «Erakordne info Maa elanikele». Nii nagu nüüdses lasteraamatus, paistab ka esikteoses silma autori silmanähtavalt tuikav huumorisoon.

Tagasi üles