Enriko Talvistu: Kreeta sambad lumises Tartus

Majake kahel kahaneva tüvesega sambal.

FOTO: Margus Ansu

Jalutan Tartus, ja siin on vaja jalutada. Pidagu mõni seda aja surnuks löömiseks või laisklemiseks, aga teistmoodi seda linna ei mõista, kui sa pidevalt ei vaatle. Kui näete kedagi, kes vahib kogu aeg taevast või maju ega märka tervitada, siis olen see paljudel juhtudel ilmselt mina.

Korra juhtus mulle Vallikraavi orus, seal rahvastemonumendi juures vastu üks tagasihoidliku välimusega, vaikselt rääkiv, alati naeratav, veidi punase ninaga päkapikk, kes ütles oma nimeks Indrek Hirv. Lähemal vaatlusel tundus ta mulle varasemastki tuttav. No need luuletajad võivad ju ennast muuta vastavalt tujule nagu oma luuletusteski.

Seekord oli tal mulle palve tulla vaatama ühte maja samas lähedal. Tavaliselt me oleme vestelnud rohkem veinist või muudel inimlikel teemadel. Aga Hirvel oli tagasihoidlik soov saada järgmisteks jõuludeks korda üks hoone, millest Vana ise iga-aastasel saabumisel mööda sõidab ning iga kord temaga pahandab, miks see säherduses seisus on.

See maja, õigupoolest väravaehitis, oli veidi rohkem kui pool sajandit tagasi linna esinduslikemaid sissejuhatusi hotelli, kus Vana isegi aeg-ajalt mõne hetke konte sai sirutada. Nüüd on sellest hiilgusest järel vaid riismed.

Hirv näitas mulle kreeta sambaid. Loomulikult ei ole need mulle kui kunstiajaloolasele tundmatud, sest antiigile eelneva kreeta-mükeene kultuuri allapoole kahaneva tüvesega sambad kuuluvad iga kunstiloolise hariduse põhiteadmiste hulka. Tartus neid mujal pole, kui vaid selle Pargi hotelli sissesõidupaviljoni toestena Vallikraavi tänava ääres.

Üks sammastest on viimasel ajal koos varikatusega tunduvalt allapoole vajunud, nagu ühe vana inimese jaladki enam sama kõrget kõndi ei kannata. Kena müügipaviljoni aknad on robustselt vineeriga kinni löödud ning kogu hoone soditud, nii kuis juhtub.

Seda võiks pidada omaaegse kuulsa linnapea Karl Luige ja tema alluvuses töötanud mitte vähem tuntud linnaarhitekti Arnold Matteuse luigelauluks sellele ilusale moderniseeruvale Tartule enne viimast koledat sõda. Viimane kingitus luikvalgele Tartule.

Päkapikk Indrek palus minul kui linnaga lähemalt seotud pärisinimesel öelda kõigile edasi tema väike jõulusoov (ja minagi ühtin sellega). Et kas tõesti ei leia kedagi, kes selle Vallikraavi oru imekauni paviljoni taas ellu ärataks. Usun, et vajaduse korral jõuaks kaubale ka muinsuskaitsega sinna väikese tarviliku juurdeehitise püstitamiseks.

Peatähtis, et kreeta sambad maa sisse ei vajuks. Muidu on nagu selle Beethoveni oodi viisile tehtud laulus Hando Runneli sõnadele, kus maapõhja vajus ...

Head ettevõtjad, hoonet omav Noorte Meeste Kristlik Ühing ning seni hullemast hoitud Tartu linn, tehke midagi, et need sambad seisaksid vähemalt sama kaua kui kreeta-mükeene kultuur, mis pani aluse antiigile ja ehk sellega kogu nüüdsele Euroopale.

Ilusaid jõule!

Tagasi üles
Back