Enriko Talvistu: Tartu teated 1921 ja 2012

Jalakäijate viadukt Viljandi ja Väike-Maarjamõisa, praeguse J. Tõnissoni ja Tervishoiu tänava vahel. Foto: Ajakiri Eesti Raudtee, 1926

Postimehes ilmus  19. oktoobril 1921 rubriigis «Tartu teated» arvamuslugu «Tartu jaama kavatsetakse viadukti ehitada». Trükime selle siin uuesti ära.

Kirjatükk aastate tagant

«Põlevaks päevaküsimuseks oli omal ajal ja on seda veel praegugi Veeriku alevi elanikkude läbipääsemine linna üle raudtee.

Teatavasti suleti raudtee võimude poolt läbikäik ja elanikud peavad linnaga ühenduse pidamiseks ringteesid tarvitama, mis õige tülikas ja aegaviitev on. See asjaolu sundis Veeriku aleviku elanikka raudtee valitsusele märgukirja saatma, milles läbikäigu uuesti avamist paluti, ära näidates, kuivõrd see alevile tähtis on.

Raudteevalitsus aga leidis, et ta palvele vastu tulla mitte ei või, ja läbikäik jäi kinni. Et aga küsimust mitu korda ajakirjanduses puudutati, siis tuli ta veel mõned korrad raudteevalitsuse ringkondades harutusele, kuid kindlat seisukohta läbikäigu asjus ei võetud.

Küll aga soovitanud üks raudteevalitsuse ametnikkudest suusõnal kohalikkudele võimudele läbikäiku avada. Kohalik ülemus palus seda korraldust kirjalikult teha, mis aga ei sündinud. Kardeti ja kardetakse vastutuse võtmist, kui läbikäivate inimestega rongide liikumise ja manöövrite juures õnnetusi juhtub.

Et küsimusest siiski kuidagi üle saada, on raudteevalitsus mõtte peale tulnud üle raud­tee silda, viadukti, ehitada. Sild tuleks rauast, oleks 3 sülda kõrge ja läheks umbes 1,5 miljoni m. maksma. Silla projekt on juba linnavalitsusele ära antud, sest silla peab ehitama linn, kuna raudteevalitsus materjali annab. Tõuseb küsimus, kas on niisugune sild meile tarvilik ja otstarbekohane?

Veeriku alevis elavad enamalt jaolt vaesemad inimesed, kes oma elutarbed linnast omal jõul koju kannavad ehk käsivankritel või kelkudel veavad. Raskete pakkidega üle kõrge järsu silla käimine sünnitaks suuri raskusi. Teiseks, kas on põhjendatud nii suur õnnetuste juhtumine Tartus. Võib julgeste vastata, et ei ole. Tõenduseks võime võtta meie suurema liikumisega jaamu.

Tallinnas, kus liikumine mitukümmend korda suurem kui Tartus, on reisijate platvormi otsa juurest ülekäik üle hulga jaama teede, kus vedurid, vagunid ja rongid alalõpmata liiguvad. Kunas on seal ülekäivate inimestega õnnetusi juhtunud?

Tapal käib üle raudtee pool alevi elanikkudest, kuid pole kuulda olnud, et mõni oleks rongi alla jäänud.

Nähtavasti püütakse aga meil inimesi nii saamatuteks tembeldada, nagu ei oskaks nad ilma hoidjata kusagil liikuda. Tegelik elu näitab aga siiski teisiti. Võib järeldada, et meil Tartus julgesti võib avada läbikäik üle raudtee, sest saadakse ju suurema liikumisega kohtadel väga hästi läbi ilma kuluka, õhku ehitatud sillata.

Niisugune luksus-ehitus aga linna kulul oleks täiesti mõttetu, pealegi kus linnal raha isegi kõige tarvilikumateks väljaminekuteks puudub. A-nni.»

Raudsild tehti ära

Võib vaid oletada, et selle arvamusloo võis olla taskuraha teenimise eesmärgil kirjutanud noor tudeng ja hilisem tuntud kirjandusloolane, kirjanik ja eeposte tõlkija August Annist (1936. aastani Anni).

Igatahes paistab siit silma teatud üleolev suhtumine Veeriku väikese aleviku – vaid kolmnurkne maa-ala umbes Ilmatsalu-Õhtu-Tervishoiu tänava ääres – elanike varanduslikku olukorda ja vajadustesse. Siiski ühendatakse see alevik 1922. aastal linna maadega ning veel aasta hiljem lisanduvad mõisamaade riigistamise protsessi käigus ka Maar­­jamõisa, tulevase Tammelinna ja Muuli talu alad umbes Ravila ja Raja tänavani.

Kuigi 1922. aastal lükkab linnavalitsus eelarve arutluste käigus viadukti ehitamise mõtte tagasi, ollakse sunnitud leppima raudteevalitsuse ohutusnõuetega ja lõpetama üle rööbaste käimise. 1926. aasta augustis valmib Viljandi ja Väike-Maarjamõisa (praegu J. Tõnissoni ja Tervishoiu) tänava vahel rauast jalakäijate viadukt.

Pilti sellest võib leida vaid ajakirja Eesti Raudtee augustinumbrist. Postimees kirjutab kuu aega pärast avamist, et hoolimata uuest sillast käib rahvas ikka selle alt otse üle «roobasteede».

Inimesi võib muidugi mõista, sest toona oli raudteejaama laius sellel kohal vaid neli rööpapaari. No mida see inimene ikka sinna üles taevasse ronib. Pealegi polnud aedu ees, nagu on tänapäeval. Viadukt aga lammutati sõjajärgsetel aastatel, mille kohta täpsemat seletust võiks anda mõni vanem linnaelanik, sest veduridepood suurendati, kaubajaama rööbasteede arv järjest kasvas ning üleüldse oli inimeste ülepääs strateegilisest kaubajaamast kuidagi kahtlane – äkki veel pildistavad midagi.

Uus aeg, vana hoiak?

Millegipärast peetakse tänapäevalgi Tartus enamik linnaplaneerimise arutelusid teemal, kuidas üle jõe pääseda. Sootuks unustatakse, et linn ei ole mitte ainult jõega kaheks jagatud, vaid tegelikkuses jagatud jõe ja raudteega kolmeks. Peagi saabub aeg, kus ülepääse jõest on rohkem kui raudteest.

On küll tore, et raudteest ülepääsude puhul mõtleme enamasti autodele, aga kõige pingelisemates kohtades kesklinnas oleks vaja mõelda jalakäijatele ja jalgratturitele. See, mis sünnib kergliiklejate jaoks Riia silla all või Näituse tänaval, on ju tegelikult porno.

Ammu oleks aeg kesklinna planeerimisprotsesside käigus mõelda kergliiklejate sillale Vanemuise ja Vambola tänava suunas. See on põhiline võimalik joon siduda ülikooli hoonestikku Maarjamõisas ja kesklinnas, rääkimata linnakodanike käimistest kliinikus. Ega teeks paha ka samalaadne sild Tervishoiu ja J. Tõnissoni tänava sihis.

Või on siis jälle valitsemas see vana suhtumine, et «Veeriku alevis elavad enamalt jaolt vaesemad inimesed, kes oma elutarbed linnast omal jõul koju kannavad ehk käsivankritel või kelkudel veavad. Raskete pakkidega üle kõrge järsu silla käimine sünnitaks suuri raskusi». Las käivad sealt Riia viadukti alt või lasevad ennast autodel poriga pritsida Näituse tänaval ja muudel ülekäikudel.

Veeriku maksumaksjail ja töötajail tuleks aga küsida, kas nende raha matmine suurde Ringtee silda on ikka õigustatud tegevus selleks, et Lõunakeskuse juurest autoga üle Annelinna kesklinna pääseda.