Pagariäri pakub makroone ja croissant’e

Saialille pagariäri eestvedajad Ivar Murumägi ja Tiina Kuusik lükkavad enda valmistatud müügileti juurde uue päeva kaupa. Foto: Margus Ansu

Kahe raudtee vahel asuvas kunagises Ristiku keskuses tegutseb juba paar kuud uus Saialille pagariäri, mis pakub tavapäraste stritslite, saiakeste ja lihapirukate kõrval ka hõrke makroone ja croissant’e.

Uue pagariäri eestvedajad on elukaaslased Tiina Kuusik ja Ivar Murumägi, kes heietasid mõtet oma pagariärist juba kolm aastat tagasi. Kaudselt algas kõik 2007. aastal, kui veterinaari haridusega ja ansamblist Tipp-Malts tuntud Murumägi müüs Lääne-Virumaal maha oma põllumajandusfirma ja seitsmesajapealise loomakarja.

«Kui sa lõpetad ühe asja ära, tuleb otsustada, mis edasi saab. Kuna Ivar palgatööle minna ei tahtnud, hakkasime arutama, mis on Tartus puudu. Ja ta ütles kohe – pagariäri,» meenutas Kuusik.

Otsust mõjutasid nii välisreisidel saadud kogemused kui armastus kokakunsti vastu. «Oleme ise gurmaani kalduvustega, armastame head toitu ja oleme valmis selle eest rohkem maksma,» lausus Kuusik, kel endal on eesti filoloogia ja majanduse kõrgharidus.

Äri käimalükkamiseks saadi toetust ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt, mille stardiabist osteti näiteks tainasegaja, kukeldaja ja tükeldaja.           

Tootevalikus on praegu 30–40 nimetust ning menüü koostamisel on lähtutud põhiliselt kolmest kriteeriumist. Esiteks vana kooli kraam, näiteks Mosk­va sai ja hakklihapirukad.

«Tänapäeval tehakse keedukreemi ju pulbrist, aga meie teeme nii nagu vanasti, vahustame munad ja keedame piima,» ütles Kuusik ja oli valmis vanduma, et nii head Moskva saia mujalt ei saa.

Teine kriteerium on Kuusiku enda maitse ja sinna alla kuuluvad näiteks kanapirukas ja soolane stritsel. Kolmandaks tuleb menüüs hoida tooteid, mida ostetakse. «Me tegime hullult head porgandipirukat, aga kuna fänne ei tekkinu­d, pidime loobuma,» seletas ta.

Pagariäri müügihitid on kohupiimarullid, suitsulihapirukad, šokolaadikringel, crois­sant’id ja makroonid ehk prantsuspärased mandliküpsised.

«Makroonidega oli nii, et üks mees ostis alguses kaks tükki. Läks autosse, sõi ära ja siis võttis veel kümme. Ütles, et on kuus aastat Prantsusmaal elanud, aga nii häid pole saanud,» lausus Murumägi. Viiskümmend senti maksvaid makroone tehakse päevas 50–100 ning viit sorti.

Mandlijahust valmistatud maiuse toonimiseks kasutatakse kurkumit, astelpaju- ja mustasõstrajahu, mitte toiduvärve. Ka teiste toodete valmistamisel kasutatakse vaid naturaalset toorainet. Liha tuleb Rahinge lihatööstusest, jahu Lätist ja või Tori-Selja piimaühistust.

Toodete müük käib praegu vaid kohapeal keskpäevast õhtul seitsmeni ning suurtesse poodidesse väga ei kiputagi. «Oleme koostööpakkumistele isegi ära öelnud. Meil on ainult kaks pagarit ning anname endale aru, mida jaksame ja mida mitte,» sõnas Kuusik.

Omanike kinnitusel on pagariäril plaanis asuda kunagi küpsetama ka suuri leibu, sepikut, ciabatta’t ja baguette’i. Valikus võiksid olla ka koogid ja tordid, kuid praegu pole veel kondiitrit leitud. «Tahaks nii, et inimene saab siit kätte kõik, mis tal pagariäriga seostub,» ütles Kuusik.