Kirjakandjast sai õpetajate esindaja

Kätel kõndimise sai omaaegne džuudo noortemeister Reemo Voltri käppa 1.–9. klassini kimonot kandes. Foto: Margus Ansu

Kuu aja eest haridustöötajate liidu juhiks valitud füüsikaõpetaja Reemo Voltri hakkas endas juhiomadusi avastama 17-aastaselt skaudipealikuna. Tööinimese põlve peab ta aga juba esimesest gümnaasiumiklassist saadik.

Üheksa aastat ja üksteist kuud järjest, aastail 1992–2002, võisid tartlased silmata punapäist postiljoni silkamas varahommikuti Tammelinnas ühe postkasti juurest teise juurde. Kirjakandja Reemo Voltri liikumisviis kümnekilomeetrisel trajektooril oli ebatavaline, kuid tõhus.

«Tänavu kevadel Tartu jooksumaratonil kümmet kilomeetrit joostes olin üsna üllatunud, kui nägin, et Poska gümnaasiumi õpilastest tegi mulle ära ainult paar väga kõva spordipoissi,» kirjeldab 1500 mehe hulgas esimese kolmesaja sisse mahtunud Voltri.

Vana võhmaga tippu

Tõsi, lehekandjana ringi silgates ei mõelnud Reemo Voltri tulevastele võistlustele ega ka 5642-meetrise Elbruse tippu turnimisele, millega sai hakkama 1999. aastal. Igal hommikul kell pool kuus alanud kaks postiringi tulid lihtsalt lõpetada ruttu, vähem kui kahe tunniga, sest kell kaheksa algas kool.

«Meil oli alati tuba soe ja söök laual, aga küllust nüüd ka polnud,» toob koos kolme noorema kasuvennaga üles kasvanud Voltri ise välja teismeea soovi saada taskusse päris oma, auga välja teenitud raha.

Tartu Ülikooli astudes polnud Reemo Voltri surmkindel, et füüsika on kindlasti talle paslikem eriala, ammugi ei osanud ta veel mõelda õpetajaametist. Õpetajaks hakkas ta lõpuks tõdemusest, et ärihuvi pole ja teadlasegeene ka mitte.

«Võin ausalt öelda: õpetamine meeldib mulle,» kinnitab Voltri. «Eks mulle ole ka loodus kaasa andnud eeldusi, näiteks suhteliselt valju hääle.»

Tüüpilise noorepoolse eestlasena võttis Voltri viis aastat tagasi oma perele kaela kolmekümneaastase pangalaenu ning ehitas koos haridusteadlasest abikaasaga Tartu külje alla Vahi külla, nüüdsesse Vahi alevikku, 175-ruutmeetrise eramu.

«Ainult 25 aastat on jäänud maksta!» rõõmustab ta ise iroonilise muigega.

Otsust Voltri siiski ei kahetse, sest krundiost õnnestus enne kinnisvarabuumi harja. Elupaigale midagi ette heita ka ei saa: kinnistu on ligi kolm korda suurem kui keskmine Tammelinna krunt ning Vahi tänavale linnaliinibussi peatusse jalutada vaid veidi üle poole kilomeetri.

«Sai tehtud lihtsalt mõned õiged otsused õigel hetkel, näiteks Märjale ostetud korter buumi tipus maha müüdud,» kirjeldab Voltri. «Saime majaehitusega hakkama, sest ei ajanud taga mingit erilist luksust.»

Tõeline abieluettepanek

Reemo Voltri abikaasa, Tartu Ülikooli haridusuuringute lektor Olivia Voltri oskab hinnata seda, et talle tehti abieluettepanek nagu kord ja kohus, vanal heal viisil. Kohvikus. Vahuveiniga ja puha.

Vähe sellest, mees käis pärast jah-sõna isegi äia käest tütre kätt palumas.

«Loomulikult oli isa väga liigutatud, et niimoodi veel tehakse,» tunnistab Olivia Voltri. Kooselu ja hiljem abielu kasuks otsustas naine klassikalisel põhjusel: tundis end tulevase mehe seltsis turvaliselt.

«Mulle meeldib, et ta on hästi aktiivne, paneb asjad käima – selline elav kuju,» täpsustab Olivia Voltri. «Minu meelest näitas postiljoniamet tema tahtejõudu, tugevust ja võimet kohaneda iga olukorraga. Kuigi, kui ta mulle sellest esimest korda rääkis, küsisin ma: nalja teed või?»

Nagu tavaks, on ka Voltrite peres isa karmim abielupool. Selle iseloomustamiseks räägib Olivia Voltri hiljutisest hilisõhtusest vaidlusest, kas laps on käitunud piisavalt hästi, leidmaks hommikul sussi seest nii kommi kui ka pisikest mänguasja.

«Kuigi poiss oli päeval jonninud, oli ta lõpuks kõik teinud nii, nagu kästi. Aga Reemo arvas, et ega ta nii tubli ka olnud, et kaht asja saada,» kirjeldab Olivia Voltri.

«Võib-olla ma kurjustan vahel liiga palju,» tunnistab Reemo Voltri ise, «aga lapsel peavad olema kindlasti piirid – ilma on raske lapsel endal ja ka kõigil teda ümbritsevatel inimestel.»

Tõsiselt isamaaline

Voltrile läheb lisaks füüsikaalasele publitsistikale korda põnev ilukirjandus ning sporditeemaline dokumentalistika. Ühena viimastest raamatutest luges ta Indrek Hargla «Apteeker Melchiori», praegu on käsil Henning Mankelli kriminaalromaan «Tulemüür».

«Lugemist valin pigem kellegi soovituse järgi, vahel satub ka poes näppu midagi, mis tundub huvitav,» selgitab Voltri valikute kujunemist. «Nooruses sai muidugi palju rohkem loetud. Mirabilia sari, «Seiklusjutte maalt ja merelt» ja nii edasi.»

Reemo Voltriga ligi kümme aastat samas koolis töötanud, praegu Mart Reiniku koolis füüsikat õpetava Enn Ööpiku arvates iseloomustab Voltrit hästi suhtumine isamaalistesse kombetalitustesse. Ta teab näiteks täpselt, mismoodi tuleb trikoloor õigesti kokku lapata, ning paneb väga pahaks, kui keegi hümni laulmise ajal naabriga juttu jahvatab.

Austuse rahvuslike sümbolite vastu kujundas Voltrile iseenesestmõistetavaks skaudipõli, hiljem korporandielu ja loomulikult kõige taustal perekond.

«Mäletan, kuidas käisime kaheksakümnendate aastate lõpul perega Toomemäel lipuheiskamist vaatamas ja pärast Volga restoranis söömas,» meenutab ta teismeea pidulikke hetki.

Skautlusega on Reemo Voltri vähesel määral seotud tänaseni. Ta näeb selles, nagu patriootlikumas ja militaarsemas noorkotkaste organisatsiooniski, suurepärast võimalust tugevdada noorte sidet loodusega, õpetada neile lihtsaid elulisi tarkusi põnevail matkadel ja laagrites ning kokkuvõttes kasvata­da väärikaid, abivalmis ja enesega hakkama saavaid kodanikke.

«Mulle pakkus skautlus tegutsemislusti, samas ka kindlasti juhtimise ja koostöö kogemust,» resümeerib Voltri.

Ilmavaatelt anomaalne

Ehkki ametiühinguid tavatsetakse seostada eeskätt sotsiaaldemokraatliku ilmavaatega, avaldab Voltri, et sotside poolt pole ta seni valimistel hääletanud.

«Eesti on juba kord selline anomaalne maa, kus riigiteenistujad valivad pigem paremerakondi,» naerab Voltri.

Ise erakonda astuda ei pea ta vastutustundlikuks, sest ametiühingujuhina tuleb pidada läbirääkimisi mitme erakonnaga, see aga eeldab võimalikult neutraalset positsiooni.

Ajendeid umbes 8000 Eesti õpetajat esindama hakata oli Voltril mitu. Esiteks tõesti tahe pedagoogide, nõnda ka iseenda huve paremini kaitsta, teiseks oma tööellu veidi vaheldust saada.

Mis seal salata, ka sissetulek muutus pisut priskemaks, kuid paaril päeval nädalas tuleb nüüd töötada Tallinnas.

«Määrav on ilmselt ikka tunne, et ei saa jääda lootma, et keegi teine sinu huvide eest seisab,» kommenteerib Voltri.

CV

• Sündis 1976. aasta 12. novembril Tartus. Kasvas üles Tammelinnas Kirde tänavas, õppis Tartu 5. keskkoolis (nüüdne Tamme gümnaasium).

• Jätkas 1995. aastal õpinguid Tartu Ülikoolis füüsika erialal, lõpetas selle eksternina 2002.

• Ülikooli ajal alustas tööd matemaatikaõpetajana Haaslava vallas Sillaotsa põhikoolis, pärast ülikooli jätkas füüsikaõpetajana Tartu Mart Reiniku gümnaasiumis. 2011. aastast on Jaan Poska gümnaasiumi õpetaja.

• Esimesest klassist põhikooli lõpuni harrastas Reemo Voltri džuudot, 15-aastaselt sai temast lühikeseks ajaks noorkotkas, siis skaut.

• Aktiivne skaudijuht oli 1993. ja 1994. aastal, praegu jätkab jõudumööda.

• 1997. aastast kuulub Voltri üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Tartuensis.

• Selle aasta novembrist on Eesti Haridustöötajate Liidu esimees.

• Abielus Tartu Ülikooli haridusuuringute lektori Olivia Voltriga. Kolmeaastase Jörgeni ja üheksakuuse Rihardi isa.

Arvamus

Enn Ööpik

Mart Reiniku kooli füüsikaõpetaja

Reemo kipub vahel rääkima asjadest paljusõnaliselt ja kõvahäälselt. Sellest võib jääda võõrale mulje, et tal on seisukohad, mida pole võimalik muuta. Tegelikult on ta kaunis kompromissialdis. Ta ei arva, et on tema seisukoht ja vale seisukoht.

Minu meelest väljendub ta mõnikord kaunis kategooriliselt ka lihtsalt intrigeerimiseks, väitluse tekitamiseks. Mingil määral näitab paljusõnalisus vist ka enesenautimist. Piisavalt edev on ta küll. Vahel ütlen talle: ära jaura!

Lea Voltri

Kasuema

Reemo on töökas, järjekindel, sõnakas. Tulihingeline oma seisukoha kaitsja, kuigi kuulab ka teiste arvamusi. Eks igal poisil ole oma krutskid, aga üldiselt polnud Reemo kasvatamisega muresid. Õppis ta väga hästi.

Oma kolmele nooremale kasuvennale oli ta väga tubli abistaja ja eeskuju. Kõige väiksemat käis näiteks lasteaeda viimas ja mul polnud kunagi kahtlust, kas teda võib usaldada.