Professor tuulutas Siberi arhiive

Raamatus «Siber ja Eesti» on rohkesti pilte külmale maale karistust kandma mõistetud meestest ja naistest, aga ka tollaste vangide kinnipidamiskohtadest. Vasakpoolsel leheküljel on Siberisse konvoeeritavad jalaraudades vangid üürikesel puhkehetkel, parempoolsel Tjumeni vaade aastast 1912. Foto: Margus Ansu

Legendaarne Rummu Jüri oli osav hobusevaras. Ometi nabiti ta kinni. Aga tollane karistus oli karm: Siberisse sunnitööle! Professor Aadu Must kirjutab oma uurimuses temastki.

Eelmisel nädalal ülikooli raamatukogu konverentsisaalis tavatult arvuka kuulajaskonnaga esitletud raamatu «Siber ja Eesti» kirjutamiseks käis professor Aadu Must korduvalt Siberis. Kuid mitte üksi.

«Selle raamatu kirjutamisel oli autorile kõige suuremaks abiks ja hingesugulaseks doktorant Kadri Tooming,» kirjutab professor Must sissejuhatuses. «Koos temaga käisime arhiiviekspeditsioonidel Peterburis, Moskvas, Omskis, Tomskis, Krasnojarskis, Irkutskis, Tobols­kis, Vladivostokis ja Almatõs.»

Uurimata toimikud

Nimetatud linnades on arhiivid, mille Eestiga seotud säilikuid ei ole varem uuritud. Kuid Siberisse saadetud eestlaste saatust kajastavad toimikud ei moodusta terviklikku ja seotud seeriat.

Kui kaugel see kõik Eestist asub, näitab ilmekalt kaante sisekülgedel maakaart. Ühes sellises kodunt kauges kohas Hiina piiri lähedal kandis karistust ka kuulus hobusevaras.

Lehekülgedel 244 ja 245 on kaart Baikali-taguse piirkonnaga. Selle juures on märgitud, et «Aleksandrovski keskvangla ja Kutorma olid Jumalast ärapõlatud paigad, kus luterlastest pastorid on käinud ka eestlastest vangide hingehooldust korraldamas ja nende lapsi ristimas. Aleksandrovski keskvanglas jätkas oma karjääri Jüri Rumm».

Viimane lause näitab, et professor Must on karmi teemat käsitledes säilitanud huumorimeele.

«Siber ja Eesti» on arhiivimaterjalide avastuslikkuse ja ajalooseisukohtade poolest tõsiteaduslik.

Värvikad näited

Kuid lugemist ei saada kuivusest krõbisemise tunne, sest autor on toonud värvikaid näiteid 18. ja 19. sajandist nii üksikvangistatute saatuse kui ka üldise eluolu kohta.

«Siber oli Venemaa vangla. Võibolla ka maailma lõpp, sest tagasi sealt ju tavaliselt ei tuldud,» kirjutab autor. «Ent selle kõrval leiame lugusid nendestki, kes rändasid Siberisse heas lootuses endale ja oma perele paremat elu rajada. Mõnele sai see retk tema edu-, teistele kaduloo alguseks.»

Äsja esitletud raamat on samuti algus. Samas sarjas on tulemas veel mõni, järgmine juba järgmisel aastal.

Aadu Must, «Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin».

Toimetanud Anu Lepp ja Kadri Tooming, Tartu Ülikooli kirjastus, 2012, 544 lk.