Päevatoimetaja:
Henn Uuetoa
(+372) 7390300

Noored meisterdasid kotte Keenia lastele

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kadi Üksik (vasakult), Liis Luude ja Kertu Birgit Anton meisterdasid laua ääres, kus sai kottidele pitsi peale õmmelda. Teiste laudade juures sai veel ka näiteks trükkida ja viltida.
Kadi Üksik (vasakult), Liis Luude ja Kertu Birgit Anton meisterdasid laua ääres, kus sai kottidele pitsi peale õmmelda. Teiste laudade juures sai veel ka näiteks trükkida ja viltida. Foto: Margus Ansu

Salemi kirikus käis laupäeval agar meisterdamine, kui koguduse noored, kodutütred ja Tartu erakooli õpilased kaunistasid virnade viisi kotte, et saata need väikse Keenia küla lastele.

Kotid lähevad Shianda küla lastele kooliskäimiseks. Kotte tehti 160–170 ja need saadetakse Aafrikasse juba selle nädala lõpus ühe eestlasest vabatahtlikuga.

Idee autor Mirjam Link oli sealsamas külas ise paar aastat tagasi koolis vabatahtlikuna tööl ning ütles, et lapsi on seal rohkem kui kotte ja kindlasti on kohapeal oleval vabatahtlikul keeruline neid jagada. Sealses mõistes väikses külas elab 30 000 inimese ringis.

Disainiti maitse järgi

Naiskodukaitsjad õmblesid pikkade sangadega tugevad kandekotid juba varem kangajääkidest valmis ning noortele, kellele heategevus-õppeprojekt «Koolikotid Tartust Keeniasse» ongi mõeldud, jäi see meeldivam osa, kaunistamine.

Disainimiseks oli mitu võimalust: sai kõiksugust ilu peale õmmelda või hoopis värvide ja mustripakkudega trükkida. Kuna noori oli 30–40, siis sai igaüks kaunistada just nii palju kotte, kui tahtis ja jaksu jätkus, ülejäänud tehti valmis esmaspäevasel koondusel.

Kaunistamisel olid noortel täiesti vabad käed, nii on ka kotisaajatel pärast huvitav endale meeldivaim välja valida.

Nüüd, kui õmblustöö on tehtud, ootavad noored projekti viimast etappi, mil nad saavad näha, kuidas nende meisterdatu kaugel Shianda külas vastu võetakse. «Tore oleks näha, kuidas nad sellise meie meelest nii väikse asja üle seal rõõmustavad,» rääkis Kaisa Sander Treffneri gümnaasiumist. «Jah, ega Eestis keegi ju sellise kotiga kooli ei läheks,» märkis Pilleriin Kirs Lähte gümnaasiumist.

Korraldajad aga rõhutasid, et kõnealune pole ainult heategevusprojekt, vaid tahetakse ikkagi meie lastele näidata, kuidas mujal maailmas koolis käiakse.

Nii oli ka laupäeva hommikul enne kottide kaunistamist väike koosistumine, kus kaks vahetusõpilast rääkisid, kuidas nende kodumaal Mehhikos ja Austraalias koolis käiakse, ning siinsed õpilased said esitada küsimusi.

Sander ja Kirs rääkisid, et sealt kuulsid nad näiteks, et Mehhikos on tundi hilinemine andestamatu. Tunni alguses keerab õpetaja klassiukse lukku ja hilinejad jäävad õppetööst lihtsalt ilma. Austraalias kannavad aga kõik õpilased koolivormi.

Rasked olud

Noortele räägiti ka kooliskäimisest Keenias – millistes tingimustes õppetöö käib, milliseid vahendeid kasutatakse ning ka seda, et erinevalt Eesti õpilastest, kellele kool on kohustus, on seal lapsed siiralt õnnelikud, kui neil on võimalik õppida. Rääkimata sellest, et keskkool on tasuline ja nii kallis, et seda saavad oma lastele lubada vaid rikkamad.

Noored üle Eesti tegid oma koolist pilte ja mõned videod, need antakse kottidega kaasa, ning nii näevad ka Shianda lapsed, kuidas kaugel põhjamaal õpitakse.

Tagasi üles