/nginx/o/2012/12/09/1476106t1h3ba0.jpg)
Kui ullike suvatseks küsida, miks on inimestele tarvis palka, oskas iga tark vastata: selleks, et elada. Kas ära elada või hästi elada, sõltub palga suurusest. Tartu lasteaiatöötajate palk lubab kuidagimoodi ära elada, sest nende rahakotti jõudev 497 (bruto 621) ja 290 (365) eurot kuus enamat ei võimalda. Niisugused on kõrgharidusega õpetaja ja õpetajaabi palgad.
Neist on paaril viimasel nädalal palju räägitud ja mõnda ka tehtud. Tartu poliitikaelus juhtus midagi erakordset: volikogu kaheksast komisjonist viis soovitasid linnavalitsusel 2013. aasta eelarve eelnõu enne arutelu volikogus üle vaadata, sest vaatamata antud lubadustele polnud seal õpetajate ja abiõpetajate palgatõusu ette nähtud.
On räägitud, et lasteaiaõpetajad peaksid olema kooli nooremõpetajaga palga poolest ühel pulgal (viimaste palk uuel aastal tõusebki, alampalk 715 eurot). Sama kinnitas aasta tagasi linnavolikogus haridusala abilinnapea Tiia Teppan ja kinnitas ka nüüd, et linnavalitsus soovib endiselt maksta lasteaiaõpetajale nooremõpetaja palka, ainult et «iga asi tuleb omal ajal».
Mis põhjusi ta palgatõusu edasilükkamise kohta ka ei esitanud – tõe huvides, neid oli päris palju –, lasteaednikele antud lubaduse täitmise võimaluste otsimist sealt ei paistnud.
Pole siis imestada, et kannatlikult vagusi püsinud lasteaiatöötajate mõõt sai täis ja oma õiguste kaitseks mõeldi isegi streigile.
Nagu nüüd teame, leidis linn lasteaiaõpetajate ja abiõpetajate viieprotsendiseks palgatõusuks 269 250 eurot, vähendades tegevuskulusid ja täpsustades tulusid. See ei juhtunud abilinnapea Teppani vapra võitluse tulemusel, vaid tänu lapsevanemate, lasteaedade hoolekogude, volikogu komisjonide ja opositsiooni survele. Võib ka öelda, et sisuliselt avaldati abilinnapeale umbusaldust. Tema saamatuse tõttu tekkinud vastasseis seekord küll lahenes, aga kindlasti mitte piisaval määral, kuna lubatud palgatõus tuleb alles 1. aprillist.
Volikogu liige ja lasteaia Krõll õpetaja Piret Uluots kirjeldas oma emotsionaalses sõnavõtus lasteaiatöötajate igapäevast pinget: «Me oleme nagu maletajad, kes peavad nägema mitu käiku ette, sest linn on otsustanud kõik rühmad maksimaalselt täis toppida ja rikub seadust, pannes rühmadesse eri vanuses lapsi. Me oleme naelutatud oma rühmadesse alatise lärmi sisse, meil pole kaheksanädalast puhkust, koolivaheaegu ja vahetunde, kus saaks natuke lõõgastuda. Aina suurenevate nõudmiste ja ülesannete täitmiseks tööpäeva pikkusest ei jätku.» Jne.
Kunagi nimetas Tartu end uhkelt lastesõbralikuks linnaks ning küllap jätkub nüüdki ettevõtmisi selle kinnituseks ette lugeda, ent jättes oma raskustega maadlema lastele kõige hädapärasemalt vajaliku valdkonna ehk lasteaiad, tuleks see nimetus häbelikult ära unustada. Või valida prioriteedid ja neist tõesti kinni pidada.
Samas ei saa jätta vaatamata ka riigi poole, kes järjepanu omavalitsuste kohustusi suurendab, aru andmata nende üha nadimaks jäänud tulubaasist. Ka riigil tuleb valida, mida pidada tähtsaks ja mida kõige tähtsamaks, ning omavalitsused, miks mitte eesotsas Tartu linnavõimuga, peaksid selleks mõjusalt survet avaldama.