Päästjad treenivad suitsusukeldumist põrgukuumuses

Suitsusukeldumisharjutust tehti metallist konteineris, mille tagumisse otsa tehti üles suur lõke. Uksed-aknad kinni ning temperatuur metallkasti sees tõusis kiiresti mitmesaja kraadini. Foto: Kristjan Teedema

Kangelastegu võib kergesti pöörduda traagiliseks tuleõnnetuseks, kui põlevasse majja inimest päästma tormates tegevust enne läbi ei mõtle. Tuletõrjujadki treenivad selliseks olukorraks spetsiaalse harjutuse abil.

Mõni nädal tagasi märkas töölt koju saabunud mees, et naaberkorteri ukse vahelt immitseb suitsu. Ta helistas päästeametisse, kuid et mure naabrite pärast oli suur, otsustas ta korteriukse maha murda ja inimesed välja tuua.

Kuuma suitsu ja leeke trotsides õnnestus tal korterist välja tuua naine. Peagi saabunud päästjad tõid seejärel välja ka mehe. Tagantjärele võib õnnetust pidada õnnelikuks, eriti seetõttu, et appitõttaja ise jäi terveks.

Sorts vett lakke

Lõuna päästekeskuse koolitaja Toomas Rosina sõnul on eluruumide tulekahju korral ukse avamine tihti vale samm. Põlemiseks on tarvis eelkõige hapnikku, mida värskes õhus on 21 protsenti. Kui korteris tekib tulekahju, hakkab hapniku osakaal kiiresti vähenema. Leegid kustuvad ise, kui hapnikusisaldus kinnises ruumis langeb alla 11 protsendi, selgitas Rosin.

Mõne mööblieseme, näiteks diivani põledes eraldub väga palju kuuma ja tihedat tossu, mis sisaldab nii tulekahjusuitsu kui ka veel põlemata tahma ja sodi. Seesama toss lahvatab aga põrgukuumusel põlema, kui paotada akent või ust ning lasta ruumi juurde uut hapnikku.

Kiiresti tõuseb temperatuur toas 600–800 kraadini ning sellises olukorras ruumidest veel kedagi elavana leida pole just palju lootust.

Suitsugaasid ei sütti juhul, kui kui temperatuur põlengupaigas on madal. Päästjad otsustavad põlevasse ruumi sisenemise ühe kiire katse abil. Vaid viivuks paotatakse uks ning lastakse voolikust sorts vett lakke.

«Kui kuuleme, et vesi langeb põrandale, on sisetemperatuur alla saja kraadi ning ohtu pole,» täpsustas Rosin. Kui vesi aga aurustub, on oht suitsugaaside süttimiseks suur ning ruumi siseneda saab üksnes väljaõppinud päästja erivarustuses.

Et näha ei ole suitsus midagi, peab päästja käsikaudu kobades otsima võimalikke kannatanuid. «Voodi- ja toolialused on klassikalised kohad, kuhu inimesed poevad,» kirjeldas Rosin.

Veega kustutamiseks avatakse uksed-aknad alles siis, kui on selge, et ühtegi hingelist ruumis enam ei ole. Voolikutega ei torma tuletõrjuja tulle ka enda säästmiseks – kustutamisel eralduv veeaur võib teda ennastki vigastada.

Korra aastas

Õnneks ei pea päästjad kaugeltki igal väljasõidul töötama põlevates eluruumides. Mõni neist ei satu sellisesse olukorda isegi terve aasta vältel. Et oskused rooste ei läheks, on päästjaile kohustuslik teha vähemalt korra aastas läbi suitsusukeldumisharjutus. Ühel sellisel käis kaasas ka Tartu Postimees, et kogeda tuletõrjuja ametit omal nahal.

Koolitus algas Tõrvandis loenguga, kus tehti selgeks suitsusukeldumise põhitõed ning jagati välja tulekindel varustus alates kiivrist ja lõpetades kinnastega. Edasi viis sõit Põlvasse, kus konteineriharjutusel käivad kuue lähikaudse maakonna tuletõrjujad.

Varasemate harjutuste kuumusest pisut lössi vajunud konteineri tagumisse nurka tehti saepuruplaadi jääkidest tuli üles, samal ajal tõmbasid harjutusel osalejad endale selga õhuballooni ning panid näo ette tulekindla maski. Kui põleng täies hoos, juhatati osalejad lahkesti sisse.

Lootus põlevas konteineris püsti seista ja tulelõõma jälgida kustus kohemaid, sest kuumus surus sõna otseses mõttes käpuli. Nurgas suure leegiga põlenud plaate vaadates oli tunne, justkui vaataks tuld saunaahjus seestpoolt.

Leegi poole vaatate paar sekundit, siis pöörate pea ära, selgitas konteinerisse kaasa tulnud instruktor. Põhjus seisneb selles, et otsene kuumuskiirgus võib panna maski klaasi sulama ja mullitama ning siis ei paista see enam läbi.

Peagi kogesime, et nähtavus kaob tulekoldes niikuinii. Uksed-aknad suruti tihedalt kinni ning põlengusuits muutis konteineri sisemuse kümmekonna sekundiga kottpimedaks.

Ehkki käes olid spetsiaalsed nahast kindad, hakkasid sõrmed tulitama juba mõne minuti möödudes. Muutsin kehaasendit nii, et jäin kõhutama küünarnukkidele, ning peitsin käed enda alla. See parandas enesetunnet märgatavalt. Muid kehaosi kattis paks riietus. Ajas küll omajagu higistama, kuid ei midagi väljakannatamatut.

Päästjad peavad pärisõppusel sellises olukorras aga ringi liikuma ja raskeid nukke tassima.

Kui viisteist minutit hiljem konteinerist välja astusin, immitses riietest auru. Hulk aega tuli seista paigal ja jahtuda, alles siis võis kaitseriietuse seljast koorida.