Muuseumi uus direktor: näitused ise loovad publiku

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rael Artel (32) on lõpetanud Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi 1998. aastal ning Eesti Kunstiakadeemia, kus ta kaitses 2009. aastal magistritöö «Rahvusvahelisest kunstist endises Ida-Euroopas».
Rael Artel (32) on lõpetanud Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi 1998. aastal ning Eesti Kunstiakadeemia, kus ta kaitses 2009. aastal magistritöö «Rahvusvahelisest kunstist endises Ida-Euroopas». Foto: Tanja Muravskaja

Rael Artel saab aprillist 2013 Tartu kunstimuuseumi direktoriks. Siinsetele küsimustele näituste ja kunstipubliku kohta vastas ta meilitsi Helsingist, kus tal oli lõppemas kuuajaline residentsiaeg.

Milliseid kogemusi andis galerii ehk näituste tegemise koha ehk projektiruumi ehk täieliku nimega Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space’i tegevus Kompanii tänavas Tartu linnaraamatukogu keldris kevadest 2006 jaanuarini 2009?

Soovitan kõigile, kes tahavad teada, mida tähendab näituste korraldamine, teha endale projektiruum! See on Eesti oludes, kus erialaseid töökohti napib, absoluutselt unikaalne ja väga õpetlik kogemus.

Oma projektiruum sunnib mõtlema näitusetegevuse kõigi aspektide peale alates programmi koostamisest, kunstnike valikust ja teoste tootmisest ning lõpetades ehitus- ja remonditööde, raamatupidamise ja külaliste järelt koristamisega.

Tuleb tegeleda küsimustega, mida ei oska uneski ette näha. Samas saab palju uusi tuttavaid, on võimalus pidada huvitavaid diskussioone ja meeleolukaid pidusid ning vahel peab lahendama ka üsna ebameeldivaid probleeme.

Soovitan kõigile, kes pole rahul olemasolevate näitusepindade tegevusega või soovivad lihtsalt midagi teistsugust katsetada, hakata projektiruumi pidama. Ja palun kutsuge mind avamisele, kui valmis olete!

Millises suunas on viimasel kuuel aastal muutunud see, mida kunstihuvilised Tartus näitustel näevad?

Väga keeruline küsimus. Mul pole kindlasti terviklikku ülevaadet kõigest, mis on siin kuue aasta jooksul toimunud, sest elan ise tegelikult hoopis Pärnumaal ja viibin päris tihti ka pikalt Eestist ära.

Aga tundub, et uus noorema generatsiooni kunstnike põlvkond, kes võib-olla kuue aasta eest astus oma esimesi samme, on nüüd tegemas tõsist tööd. Aeg-ajalt satun ikka väga tugevatele näitustele. Tallinna kunstnikkond on avastanud Tartu tasuta näitusepinnad ja see suhtlus on kindlasti tervitatav.

Mingit märgatavat liikumist rahvusvahelisuse suunas ma pole täheldanud, kui välja jätta Art Ist Kuku festivali külaliskuraatori näitus, mida ise korraldan, ja mõned juhuslikud linna sattunud välismaa kunstnikud, samuti tahaksin rohkem näha sisuliselt läbi töötatud kuraatoriprojekte.

Positiivse arenguna tahan ära märkida vahepeal tekkinud Tartu kõrgema kunstikooli Nooruse galeriid – see on oluline nii üliõpilastele kui ka kooli külalistele, lisaks on see hea näituseruum. Sel aastal ehitas Art Ist Kuku festival Nooruse keldrisse evakuatsioonitrepi, nii et näitusetegevuseks saab nüüd kasutada ka keldrit. Kunstnikud, tegutsege!

Millest sõltub kunstinäituste publiku huvi?

Isiklikult arvan, et pole olemas mingit homogeenset rahvamassi, nimetut ja näotut publikut, muutumatut suurust, kes kõiki näitusi külastab. Arvan, et näitused ise loovad publiku, kõnetavad erinevaid inimrühmi, kutsuvad vaatama ühtesid ja ei lähe teistele üldse korda.

Kindlasti on näiteks Tartu kunstimuuseumi praeguse «Talvevalguse» näituse ja äsja kunstimajas lõppenud Anna-Stina Treumundi fotonäituse publik erinev, sest eksponeeritav kunst ja ideestik nende taga on erinevad.

Aga loomulikult ütleksid siinkohal marketingigurud, et müüa saab kõike ja küsimus on turunduses.

Ma pole kindel, kas peaksime kunstinäituste puhul sellise sõnavara peale minema, liiatigi praeguses rahastamise olukorras – kui vaevu-vaevu on võimalik teoseid toota, ei saa massiivsetele välireklaamikampaaniatele mõelda. Kaubamajadega kunst paraku konkureerida ei suuda.

Kuidas on muutnud Tartu kunstinäituste publiku huvi festival Art Ist Kuku Nu Ut?

Seda peaks äkki publiku käest küsima? Aga visuaalsel vaatlusel seekordse festivali avamisel võrdluses eelmiste aastatega tundus, et paarikümne huvilisega festival on kasvanud pigem paarisajapealise avamispublikuga ürituseks.

Ka külastajaid lugedes ei saa kurta: nii eelmisel aastal toimunud Marina Abramovii näitust kui ka tänavust eesti nüüdiskunsti klassika näitust külastas pea 3000 inimest.

See pole väike arv – meie ümber on nüüd 3000 inimest, kes on ühe väga erilise kogemuse võrra rikkamad, mõtlevad äkki veidi teisiti, näevad mõnd detaili maailmast erinevalt ...

Festival küll publikuhulga pärast ei muretse, selle mõju teistele näitusepindadele ei oska ma hinnata.

Ju satuvad kaugemalt tulnud festivalikülalised ka teistesse näitusepaikadesse, kui juba linnas liiguvad.

Kultuuriministeeriumist saadetud pressiteates Tartu kunstimuuseumi uue direktori kohta tõstetakse esile tema aktiivset publikuprogrammi ja rahvusvahelise koostööga kohaliku muuseumi ideed. Keda see programm ja idee toob muuseumisaalidesse juurde vaatajana ja oma loomingu näitajana?

Nagu ma juba eespool selgitasin, siis usun, et konkreetse publiku toob näitusesaali ikka see spetsiifiline kunst, aga kindlasti ka näitusel käimise harjumuse inerts.

Usutavasti leiab midagi meelepärast igas vanuses Tartu kodanik ja külaline. Aga ei tohi unustada, et ka vaatajal on eksponeeritava kunsti ees kohustusi – publik peab näitusesaali kaasa võtma avatud meele ja siira huvi, ainult nii saab ta osa sellest, mida kunstnikud-kuraatorid välja panevad.

Konkreetseid kunstnike ja koostööpartnerite nimesid on veel vara välja käia, jutt käib ju ikkagi 2014. aasta näituseprogrammist, mida pole veel koostama hakatud. Minu ametiaeg algab alles aprillis, enne seda küll midagi konkreetset öelda ei saa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles