Hirmust sai soomepoiss vabaks alles vanuigi

Soome Vabariigi auks korraldatud pidusöögil istuvad Jaak Laarmann (vasakult), Endel Sakson, Evald Mäepalu, Hans Karro, Harri Kask, Vaino Sirel, Leonhard Kangro ja Heinrich Schneider. Põhiroaks serveeriti koha ning laua pealt ei puudunud Marskin ryyppy ehk marssal Mannerheimi naps, mis koosneb akvaviidist, vermutist ja džinnist. Foto: Margus Ansu

Soome iseseisvuspäeva puhul austab Soome kaitseministeerium soomepoisse Tartus sellega, et laseb neile korraldada piduliku lõunasöögi Marskin lounas. Eile istus pidulauas kaheksa soomepoissi.

Marskin lounas tähendab seda, et road on pärit kuulsa marssali Mannerheimi enda koostatud menüüst. Peale kaheksa soomepoisi ja nende saatja istus eile lauas ka seitse soomepoiste leske.

Tartu piirkonna soomepoiste vanem Evald Mäepalu kardab, et ühel aastal tuleb traditsioonile paratamatult lõpp. Tal on nimekirjas 22 meest keskmise vanusega 90 aastat, osa neist enam kodunt väljas ei käi.

Terves Eestis on Evald Mäepalu andmetel soomepoisse 122, välismaal elab neid veel 50. Ajalooallikad aga kõnelevad, et teises ilmasõjas võitles Soome poolel vabatahtlikena 3500 eestlast.

Surma käest plehku

Kui Evald Mäepalu oma põlvkonnakaaslastele mõtleb, tuleb tal tunnistada, et teda on saatus hoidnud. Ta oleks võinud juba 1944. aasta jaanuariööl, kui ta mootorpaadiga Soome lahel hulpis, surnuks külmuda või ära uppuda.

Ta oleks võinud surma saada ka Soome rindel, kuhu ta sattus siis, kui venelased olid vallutanud Karjala maakitsuse, näiteks mõnel Viiburi lahe saarel.

1944. aasta suve lõpul, kui eestlastest vabatahtlikele anti võimalus Soomest kodumaale naasta, oli Punaarmee Eestis ning siin käisid rängad heitlused. Paljudel poistel pesitses alateadvuses lootus, et ajalugu võib ehk korduda ja Eesti Vabariik võidakse taastada.

19. augustil 1944 maabus Paldiskis suur Saksa laev, pardal enam kui 1700 soomepoissi, kellest enamik ihkas võitlusse. Evald Mäepalu oli nende seas, tema kompanii sattus Tartu alla.

Kusagil Saadjärve lähedal või Pilka lahinguväljal oleks võinud mõni pomm ta kergesti ribadeks kiskuda või kuul peanuppu tabada. Evald Mäepalu oleks võinud Eestist välja tõmbuvate Saksa okupatsiooniväeosadega ka Saksamaale sattuda ning kes teab, mis saatus teda seal oodanuks.

Tema aga hüppas ära! Võttis kätte ja asus Kesk-Eestist mööda metsi jala Läänemaa poole marssima.

Evald Mäepalu on Kullamaa poiss. Tol ajal oli ta 18-aastane ning tal oli Lihulas keskkool pooleli. Ta pani end sügisel uuesti kooli kirja, ei rääkinud kellelegi, et on Soome või Saksa sõjaväes teeninud.

Kodus vanemad muidugi teadsid. Tema vendadel oli samuti kirju saatus. Kõige vanem vend sattus mobilisatsiooniga Punaarmeesse. Vanuselt järgmine vend Saksa armeesse, kust too põgenes. Et Evald Mäepalu on sündinud 1925. aastal, jõudis mobilisatsioonikäsk temani 1943. aasta sügisel – seepärast kool pooleli jäigi.

Evald ei tahtnud aga ei Saksa sõjaväkke ega riigiteenistusse. Ta teadis oma külas poissi, kes tundis Tallinnas kedagi, kel oli tutvusi – kõik rääkisid, et Eesti poisid lähevad hulgaliselt Soome vabatahtlikeks.

Üle lahe küüt maksis Mäepalu mäletamist mööda 25 000 Saksa marka. Et see raha saada, tuli kodutalu laudast üks siga kaupmehele ära müüa.

Nüüd on Evald Mäepalu loo jutustamisega tagasi seal, kus ta 1944. aastal keset jaanuaritormi Soome lahel paadis esimest korda surmale silma vaatas. Aga ta pääses, just nii nagu kõikidel järgmistel kordadel.

Uhkusetunne

Pärast sõda asus Evald Mäepalu edasi õppima Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda, kus ta hiljem õppejõuna ka tööle jäi. Keegi õnneks ei kaevanud tema peale ja vangi teda ei pandud, seegi oli pääsemine.

«Mõnel pool ikka kohtasid kedagi, keda nägupidi tundsid ja teadsid, et tema on samuti soomepoiss olnud,» meenutab Mäepalu. «Üksteisest püüti mitte välja teha, mitte sõnakestki vahetada. Süda värises sees.»

Evald Mäepalu ütleb, et esimest korda võis ta selle üle, et on teises ilmasõjas Soome vabaduse ja Eesti au nimel võidelnud, uhkust tunda nõukogude aja lõpul. See oli 1989. aastal Tartu Ülikooli vanas kohvikus, mil Elias Lönnroti Selts kutsus soomepoisse esimesele kokkutulekule.

«Soome hindab meie panust väga kõrgelt,» sõnab Mäepalu nüüd. «Igal aastal saab iga meie mees 540 eurot rinderaha, igal aastal makstakse kinni kümnepäevane sanatooriumituusik. Soomlased on võtnud meid oma ristipoegadeks, meil on Soomes palju lähedasi sõpru.»

Mäepalu ütleb, et temale isiklikult tundub Soome Vabariigi aastapäev Eesti Vabariigi omast tähtsam. Mitte et ta Eesti Vabariigi sünnipäevast ei peaks, aga siis soomepoistest ei räägita. Soome Vabariigi aastapäeva ettevalmistamise sagin ja peoärevus toob aga südamesse piduliku tunde ning kohtumised vanade sõjakaaslastega paitavad hinge.

Kaheksa soomepoissi

• Harri Kask sündis 1. mail 1924. aastal Tartumaal. Liitus Soome armeega 19. oktoobril 1943. Oli väljaõppel Poroky­läs, Taavettis ja Jalkalas, samuti õhujõudude sidepataljonis Hirvaksel ja õhujõudude sidekoolis Hämeen­linnas. Tagasi Eestisse saabus 2. septembril 1944. Edasi läks Narva rindele, osales Porkuni lahingus. Arreteeriti 1945, põgenes ja varjas end Viljandi- ja Tartumaal. Aastatel 1955–1961 õppis EPAs, töötas inseneri-hüdrotehnikuna. Elab Tartus.

• Jaak Laarmann sündis 6. märtsil 1923. aastal Tallinnas. Liitus Soome armeega 27. oktoobril 1943, oli väljaõppel Porokyläs ja Jalkalas. Osales Karjala kannase, Viiburi lahe ja Vuokse tõrjelahinguis. Saabus tagasi Eestisse 19. augustil 1944, taandus Saaremaale ja langes vangi. Saadeti tööpataljoni, kust vabanes 1946. aastal. Lõpetas 1953. aastal TRÜ matemaatikuna, töötas õpetajana. Elab Tartus.

• Endel Sakson sündis 11. aprillil 1924. aastal Tartus. Teenis vabatahtlikuna Eesti Leegioni Narva pataljonis, sai Ukrainas haavata. Pärast tervenemist siirdus Soome ja astus Soome armeesse 10. veebruaril 1944. Oli väljaõppel Jokelas ja Taavettis, osales Viiburi lahe ja Vuokse tõrjelahinguis. Saabus tagasi Eestisse 19. augustil 1944, viibis Kehra õppelaagris. Varjas end sugulaste juures kuni 1946. aastani. Töötas autojuhi ja lukksepana. Elab Tartus.

• Heinrich Schneider sündis 11. juunil 1925. aastal Virumaal. Astus Soome armeesse 22. novembril 1943, oli väljaõppel Porokyäs ja Taavettis. Osales Viiburi lahe ja Vuokse tõrjelahinguis. Saabus tagasi Eestisse 19. augustil 1944. Pärast sõda varjas end metsas. 1951. aastal lõpetas TRÜ õigusteaduskonna, töötas ajalehe Edasi toimetuses. Oli riigikohtu nõunik ja teadur. Elab Tartus.

• Vaino Sirel sündis 4. märtsil 1925. aastal Tartumaal. Astus Soome mereväkke 12. detsembril 1943. Vabastati teenistusest 18. septembril 1944. Jäi Soome. Anti 1948. aastal NSV Liidule välja. Tuli Eestisse, kus arreteeriti 1949. aastal ning mõisteti 15 aastaks vangi. Vabanes Vorkuta vangilaagrist 1955. aastal. Töötas insenerina ja konstruktorina. Elab Tartus.

• Hans Karro sündis 28. detsembril 1923. aastal Põltsamaal. Astus Soome armeesse 23. detsembril 1943. Oli väljaõppel Taavettis, Järvenpää sidekompaniis ja eestlaste jalaväerügemendi staabikompaniis. Osales Viiburi lahe ja Vuokse tõrjelahinguis. Saabus Eestisse 19. augustil 1944. Oli aastatel 1944–1948 metsavend, seejärel töötas vale nime all. Armeeteenistuses olles ta arreteeriti. 1955. aastal vabastati Karro-nimelisena. Lõpetas 1968. aastal TPI elektriinsenerina. On talu­pidaja Põltsamaa lähedal.

• Leonhard Kangro sündis 24. veebruaril 1921. aastal Tartumaal. Astus Soome armeesse 1. mail 1943. Osalenud Viiburi lahe ja Vuokse tõrjelahinguis. Tagasi Eestisse saabus 19. augustil 1944, viibis Keila luurekoolis. Taandus Saksamaale. Langes Tšehhis sõjavangi, põgenes vangilaagrist, tabati 1953. aastal ja talle mõisteti 25 + 5 aastat. Vabanes 1956. aastal. Lõpetas EPA ja töötas maaparanduses. Elab Tartus.

• Evald Mäepalu sündis 8. detsembril 1925. aastal Läänemaal. Liitus Soome armeega 27. jaanuaril 1944, oli väljaõppel Jokelas, Taavettis ja Jalkalas. Osales Karjala kannase, Viiburi lahe ja Vuokse tõrjelahinguis. Tagasi Eestisse jõudis 19. augustil 1944. Võitles Tartu rindel. Lõpetas 1950 aastal TRÜ kehakultuuriteaduskonna, töötas samas dotsendina. Elab Tartus.