/nginx/o/2017/05/25/6708353t1h9b98.jpg)
Suvel autoga seitsmel Balkani maal ringi sõites märkasin endas omadust otsustada riigi arengufaasi üle ühelt poolt teeaukude ja teisalt avalike asutuste välise korrasoleku järgi. Piinlikult pealispindne minust, tunnistan. Seejuures ei suutnud ma vahet teha, kas tegu oli ühe või teise omavalitsuse (Eesti mõistes Tallinn, Tartu või Tapa) või riigi ülesandega asja eest hoolt kanda.
Kujutledes näiteks peatse euroliidu kodaniku horvaat Slobodani vastuvisiiti, siis tema vaevalt teab ning hoolib Savisaarest, Kruusest ja Ansipist-Ligist. Ta näeb muhklikke linnatänavaid, roostes sildu ja seest hallitama kippuvaid koolimaju. Kardetavasti langetab ta otsuse, et vaatamata rahvusvahelisele kiidulaulule on Eesti pigem Serbia kui Sloveenia moodi.
Horvaat Slobodan võib sattuda vestlusse ka mõne Tartu lasteaedniku või kultuuritöötajaga ja kuuldes isegi Horvaatia mõistes ultramadalatest palkadest, tema mulje süveneb – miskit on mäda siin Eesti riigis, kõik ei sära, nagu ajakirjas Forbes lubatud.
Seejuures ei mängi väliskülalise ega lihtkodaniku jaoks rolli, millisel võimutasandil on tehtud viga, kui avalik teenus on lahja ja vireleb. Lipsuga mehed (naisi on seal vähe) peavad vastutama lõpptulemuse ehk terviku eest ja leidma vajaliku tasakaalu.
Linnad ühtmoodi hädas
Vaatame siis lähemalt neid kive, mille alt võib vähki leida. Julgen öelda, et olukord rahaga on pisut parem riiklikul tasandil. Võimsaid ristmikke on tekkinud arvestataval määral, ülikoolid-haiglad ei näe halvad välja.
Samas ei ole linnad oma infrastruktuuriga toime tulnud. Kuigi Savisaart nahutatakse rohkem, on tänavad Tallinnas ja Tartus võrdselt mitteesinduslikus seisus. Jõhvi maadles aastaid keset linna olnud viaduktiga ja lasi selle lõpuks riigil korda teha, Tartul seisab sildadega sama ees lähiaastatel.
Olukord on sama igal pool, viga peab olema süsteemis. Eestlaste uhkeim rahandustulemus on väike riigivõlg, kuid omavalitsused on enamikus oma 60-protsendise võlapiiri kinni jooksnud. Tartu ja Tallinna näitajad on üsna sarnased.
Teeks koolid korda, aga laenu enam ei saa ja maksust ei jätku. Oleks asi ainult Savisaares või Misso vallas, aga pole – sama seis nähtub kõikjalt Eestist. Jah, Tallinn raiskab teletegevusele, Tartu ühele vähem vajalikule sillale ja pommivarjendiga sarnanevale betoonist lasteaiale, aga suures plaanis oleksid mõlemad hädas ka ilma nende poolkorruptiivsete poliitkulutusteta.
Päikesekuninga särk
Probleemid algavad sellest, et Ansip ja Ligi otsustavad üsna kitsas ringis ja isiklikku poliitilist sära silmas pidades, kas ja kui palju omavalitsustele riigieelarvest raha üle jääb.
Palju üle jääda ei saa, sest populaarseid maksusoodustusi on jagatud lõunamaise (kreekaliku?) heldusega ja isegi põhjendatud investeeringuraha saamine välislaenudest tapaks nende niigi küsitava rahvusvahelise edumüüdi. Nii jätkubki raha napilt vaid Partsi haldusala kahjumite ja lindilõikamiste katteks ning isegi riigi palgal politseinikel ja piirivalvuritel tuleb palgatõus teenida lisatööga Soomes.
Ligi-Ansipi ühesuunalise mõtlemise näitena sobib vaadata nende maksukäitumist. Masu haripunktis otsustas valitsus ühepoolselt, et omavalitsuste tulud ei pea vähenema mitte ainult väiksema maksulaekumise kaudu, vaid vähendada tuleb ka neile laekuvat üksikisiku tulumaksu protsenti.
Lisaks, samal ajal kui keskvalitsuse toimetuleku tarbeks tõsteti üleöö käibemaksu, on populistlikult keelatud omavalitsuse müügimaksud ja piiratud maamaksu kogumist. Keegi seda tuluauku omavalitsustele kompenseerinud ei ole, ehkki aina enam räägitakse põhiseaduse riivest vertikaalse võimude lahususe printsiibi rikkumise mõttes.
Nahk linnatöötaja seljalt
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ometi saab. Ka Tartu linn peab tunnistama tõsiasja, et betoon ehk taristu allub loodusseadustele ja annab ükskord järele – remontimata sild kukub ikka lõpuks kokku. Raha hoitakse küll viimase hetkeni taskus, aga varem või hiljem tuleb need miljonid välja käia. Kahjuks tuleb välistada linnale võetavad lisalaenud, maksutõus ja riigiraha õiglasem jaotus.
Loomulikult tekib kiusatus säästa palkadelt. Abilinnapead ise kurdavad, et linna teenistusse pole võimalik enam häid ja haritud inimesi saada, sest ümbruskonna valladki maksavad rohkem. Mitusada tuhat saab kokku hoida lasteaednike pealt, teise veel põhikoolide tugispetsialistide pealt. Pelk kiusatus või sundkäik?
Kui linnapea laenaks Meikarilt julgust partei peavoolu suunata, võiks riigivalitsusele selgeks teha nii omavalitsuste sõltumatuse printsiibi kui ka piisava rahastamise vajaduse. Äkki suudaks avardada isegi maksu- ja laenupoliitika dogmasid. Siis ei peaks linnatöötajad üksi oma palgast kinni maksma Tartule hädavajalikke investeeringuid.
Mul on hea meel näha, et Tartu lasteaednikud hakkavad oma sõna maksma panema. Volikogu ja linnavalitsuse reaktsioonidest on tunda, et seekord saab vähemalt inflatsiooninäitaja kaetud, ehk enamgi. Nii võibolla saabub lõpp õhukese inimese kontseptsioonile, mille sisuks on betoonikulude kinnimaksmine riigi- ja linnatöötaja kulul.