Vilja Kohler: tilk tõrva meepotis

Vilja Kohler.

FOTO: Ove Maidla

Tartu mugavad ja ilusad linnaliinibussid on muutunud üsna ohtlikuks. Eile kirjutas Tartu Postimees 83-aastasest naisest, kes kukkus kevadel järsu pöörde teinud bussis number kaheksa kõrgelt istmelt ristseliti maha ja murdis kolm ribi. Umbes aasta tagasi kukkus äkiliselt pidurdanud linnabussis õnnetult mu tuttav. Temagi istus luumurruga mitu kuud kodus ega ole tänini sellest matsust päriselt taastunud.

Ei võta tagantjärele enam keegi kinni, kas need inimesed said kannatada liikluses tekkinud ootamatu olukorra, liiga julge sõidustiiliga bussijuhi, väikeste MAZ-busside küllaltki järsu käiguvahetuse või sõitja enda süül, kes ei hoidnud küllalt kõvasti kuskilt torust kinni. Keegi tegi vea ja keegi maksis-kannatas.

Aga üks suur viga on väikestel MAZ-bussidel küll – nimelt on nende istmed liiga kõrgel.

Sellele juhtis eilses lehes tähelepanu ka samasuguses bussis ribid murdnud naine. Paar nädalat tagasi puutusin sama teemaga kokku peatuses bussi oodates. «Varsti tuleb number üheksa, aga sellega ma sõita ei saa,» ütles naine. «See on väike buss, pingid lae all, mina oma haigete jalgadega sinna istuma ei roni.»

Ei roni tõesti. Samas, kes kas või kordki Tartus liinibussiga sõitnud, see teab, et vanemat rahvast sõidab bussis päris palju. Neid väikseid MAZe vaadates on aga kindel, et ei busside ostja ega ka ostu heaks kiitnud linnavalitsus ei ole mõelnud, et ükskord jääme kõik vanaks. «Muti, papi, kui sõita tahad, siis roni,» on nende busside sõnum.

On väga inimlik, et Tartus võivad üle 65-aastased linlased linnabussis tasuta sõita. Kui meil on raha neile seda lubada, siis peab olema ka nii palju ettenägemisvõimet, et vana inimene bussis normaalselt sõita saaks. Ma väga loodan, et kui need väiksed MAZid vanaks jäävad, ostetakse nende asemele sellised bussid, mis eakaid ei ahista.

Tagasi üles