Olen ikka mõelnud sellele loomapoest varastatud lõunamaa kilpkonnale, kes pidi nädala jagu päevi veetma näljas ja külmas, kuni viimaks varastele jälile jõuti ja kilbik tagasi toodi. Nagu lehtedes kirjutati, oli ta olnud hirmunud ning stressis, ja kui ta suudaks mõelda, mõtleks ta inimestest väga halvasti.
Lugeja kiri: mida kilpkonn meile õpetas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Öeldakse, et vargad on osavad ja kavalad, mis tähendab, et rumalaks neid pidada ei saa.
Üks elukutseline varas pihtis, et «spetsialist» leiab mistahes korterist kuhu tahes peidetud ja ükskõik missuguse väärisasja üles, pole kahtlustki. Aga loomi nad kaasa ei võta. Vaevalt küll inimlikust kaastundest nõrgema vastu, aga küllap nad aduvad vaeva, mis sellise «väärisasjaga» kaasa tuleb, ja raskusi saagi rahaks tegemisel.
Kilpkonna vargad olid seega päris rumalad inimesed. Rumalad ja ahned. Ja muidugi südametud, sest vaevalt nad kilpkonna endale lemmikloomaks tahtsid. Ja kui tahtsidki, siis ikkagi rumalad ja ahned, kes ei tea, kuidas looma kohelda.
Ma ei tea, kas neid noormehi enam paremaks kasvatada õnnestub, aga võib ka juhtuda, et nad said kogu eluks vajaliku õppetunni, et nad mõistavad, kui nurjatu tegu on vargus ja eriti veel elusolendi ohtuseadmine.
Leian, et loomakaitse põhimõtteid peaks tutvustama igas koolis, austust elu vastu sisendama väikesest peale. Seda ei pea tegema ründavalt, plakatite, kisa ja käraga, mida mõned aktivistid harrastavad, vaid tasa ja targu kujutlus- ja kaasaelamisvõimet arendades.