Tänavune sügis on olnud poliitiliselt erakordselt tormiline: mitu nädalat streikisid meditsiinitöötajad, tuhanded inimesed avaldasid protesti valeliku ja silmakirjaliku valitsemise vastu ning rühm arvamusliidreid raputas avalikkust harta 12-ga. Ägedad debatid käisid erakondade rahastamise ja riigikogu liikmete eetikakoodeksi üle. Samuti pani opositsioon valitsusliidu närvid proovile pikkade ja kurnavate parlamendi ööistungitega.
Kõige selle varjus on ühiskonnas ja ka avalikes vaidlustes jäänud pisut tagaplaanile võitlus vaesusega ning lahenduste otsimine veel ühele Eesti valusale probleemile ehk inimeste võõrsile minekule.
Siinkohal meenutan ametiühingute oktoobrikuist kampaaniat, kus suuremate linnade kaubanduskeskustes, tänavatel ja töökohtadel jagati reklaamlehti sõnumiga, et inimväärne töö on parim kaitse vaesuse vastu. Paljud ametiühinguliikmed kandsid toona rinnas ererohelisi linte. Esimene inimväärse töö päev andis meile hea kogemuse, kuidas edaspidi sarnast kampaaniat tõhusamalt korraldada.
Aga väärika töö põhitõed on aktuaalsed kogu aeg: palgast jätkub järgmise palgapäevani, töö jätab aega ka pere tarvis, töökoht on olemas ka homme ning töö eest peab saama korralikku tasu.
Neile põhimõtetele vastavate töökohtade loomise eest peavad tööandjate ja riigi kõrval seisma ka töötajad ise. Oma tööelu parandamise eest tuleb senisest jõulisemalt võitlema hakata, sest inimväärsed töötingimused ei teki iseenesest. Varakevadel streikinud õpetajad ja sügisel streikinud meedikud tõestasid seda kujukalt. Kui nad ei oleks nii otsustavalt pead tõstnud, jäänuks uueks aastaks lubatud palgatõus märksa väiksemaks või üldse tulemata.
Eestis on endiselt palju töökohti, mis seisid isegi masu ajal tühjalt. Õige tihti on kuulda või lugeda mõne ettevõtja kurtmist, et mitte kuidagi ei ole võimalik töötajaid leida.
Kindlasti on tööjõupuudusel erinevad põhjused, aga pahatihti on tegu töökohtadega, kus pakutakse kesist, et mitte öelda häbiväärselt väikest palka. Või on siis töötingimused allpool igasugust arvestust, töötegijatesse suhtutakse nii halvasti, et inimesed lausa põgenevad sealt. Kiire kasumijaht, ülbus ja nürimeelne mõtlemine toovad kaasa kiusatuse hoida kokku töötajate mõistlike ootuste pealt.
Väärikad töökohad on ka tööandjate huvides. Kestev edu saadab ju ainult selliseid ettevõtteid, kus töötavad motiveeritud inimesed.
Täistööajaga päevast päeva ametis olev inimene peab saama palka, mis tagab talle ja ta perele inimväärse elu. Praeguses Eestis aga ei ela vaesuse piiril ainult kauased töötud, vaid ka tuhanded töölkäivad inimesed. Paljud töötajad, sealhulgas meditsiiniõed ja hooldajad, jooksevad mitme töökoha vahet ja teevad liiga pikki tööpäevi, seda kõike tervise, pere ja laste arvel.
Tartu lasteaiaõpetajate palkade tõstmist ei nähta ette ka 2013. aasta eelarves. Küll on suurendatud lasteaiatasu viitega töötajate palgatõusule, ometi on see jäänud vähemaks kui 2009. aastal.
Mitmete lasteaedade töötajad ja hoolekogud on pöördunud Tartu linnavalitsuse ja linnavolikogu poole, tehes ettepaneku taastada vähemalt 2009. aastaks lubatud töötasu. Siiani ei ole veel lahendust leitud, ametiühing jätkab pingutusi lasteaiaõpetajate palgatõusu saavutamiseks.
Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) Eesti kohta tehtud raport tõi välja, et majanduskriisis said enim kannatada just meie lapsed – kriisi ajal kahekordistus vaesuses elavate laste arv.
Kellelegi pole saladus, et tuhanded eestimaalased siirduvad välismaale parema palga ja parema elu järele, mis on igati mõistetav. Paraku jäävad paljud noored mehed ja naised sinna jäädavalt.
Kui me tahame, et Eesti riik kestaks, on vaja põhimõttelisi muudatusi nii majandus- kui ka sotsiaalpoliitikas. Selles protsessis peavad uuele tasemele jõudma ka töösuhted ja alamakstud töötajate palgad. Kui inimestel on väärikas töö, siis lahenevad järk-järgult ühiskonna suuremad murekohad, mis on seotud vaesuse ja Eestist lahkumisega.