/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2008/12/31/111655t1h8c53.jpg)
Elektronpostkasti potsatab kiri. Vaata kindlasti, see on tähtis, märgib saatesõna. Manuses ei ole seekord ilupiltidest koosnev slaidišõu ega teravmeelne koomiks. Saabunud on sõnum, mis võib päästa kellegi elu.
Meilile lisatud sõnum võib päästa inimelu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PowerPointi programmis avaneva konspekti läbilugemine võtab aega mõni minut. See kirjeldab traagilist lugu.
Noor naine komistab peol ja kukub. Sõbrad aitavad ta püsti ja kukkuja ise süüdistab oma ebaõnnes uusi kingi. Vaatamata kergele peapööritusele otsustab ta peoõhtut jätkata.
Päev hiljem saavad sõbrad šokeeriva teate. Peol kukkunud naine on viidud öösel kiirabiga haiglasse, kus ta on varahommikul surnud. Kui mees või naise sõbrad oleksid peoõhtul ära tundnud ajuinsuldi sümptomid, oleks ta elus.
«Minagi olen niisuguse manusega kirju saanud, ja täiesti võõrastelt inimestelt,» räägib Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloog Janika Kõrv.
Nüüd, insuldinädala algul, on just õige aeg seda teemat kommenteerida.
Kõrv märgib kõigepealt, et on väga hea, et üks kettkirja formaati järele aimav kiri lubab selle edasisaatjale mitte peatselt saabuvat suurt «õnne ja varandust», vaid jagab tõsiseltvõetavaid õpetussõnu, mis tõepoolest võivad päästa elu.
Ajuinsuldi sümptomid
Mida siis oleks tulnud tolle mahakukkunud naise puhul ette võtta?
Kirjas seisab: paluge kannatanul naeratada, paluge tal tõsta mõlemad käed, paluge tal kiiresti korrata suvalist lihtlauset, nagu näiteks «Täna paistab päike».
Dr Janika Kõrv on kõigi nende soovitustega päri.
Kui on tegemist ajuinsuldiga, siis naeratamisel paistab kohe, kas üks suunurk on allapoole vajunud või ei.
Mõlemat kätt ei pruugi aga ajuinsuldi saanud inimene üldse üles tõsta jõuda või vajub tal üks käsi kiiresti allapoole.
Inimese kõne võib samuti olla häiritud (muutunud pudistavaks) või ei pruugi ta öeldust üldse aru saada.
Dr Kõrv lisab, et ajuinsuldi puhul võivad tekkida nägemishäired ja peavalu. Samas ei pruugi valu üldsegi olla ja see on ka üks põhjus, miks inimesed ajuinsulti ära ei tunne.
Kannatanu tunneb küll nõrkushoogu, ta kas komistab, kukub või vajub istudes ühele küljele. Aga kuna valu ei ole, siis arvab ta, ja loodavad tema lähedasedki, et küll see läheb üle. Aga ei lähe – hoopis kiirabi on vaja kutsuda ning kohe!
Janika Kõrv märgib, et insuldil on tegelikult kaks alaliiki. Üks on see, mille tekitab aju verejooks, ning teine see, kui veresoon ummistub trombi või emboli tõttu.
Kirjas öeldakse, et patsient oleks pidanud haiglasse pääsema kiiresti seetõttu, et arstid võiksid esimese kolme tunni jooksul ta ajuverejooksu peatada.
«Seda me tegelikult teha ei saa. Tavaliselt ajuverejooks kaua ei kesta ja lõpeb ise. Siis ravime patsienti enamasti konservatiivsete meetoditega, ravimitega,» selgitab dr Kõrv. «Mõnel juhul on vajalik operatsioon.»
Kõige suuremad paranemislootused on aga siis, kui ajuinsult on põhjustatud mitte verejooksust, vaid trombist või embolist.
«Just see oleks see näide, mille puhul me saame esimese nelja ja poole tunni jooksul raviks kasutada trombolüüsi ehk n-ö lõhustada ummistuse tekitaja,» räägib ta. «Ja siis on paranemislootused väga head!»
Haiglasse tuleb loomulikult pöörduda kiiresti aga ükskõik kumma insuldiliigi puhul, sest ega haige või kõrvalseisjad tea, mis on konkreetsel juhul ajurabanduse põhjustanud.
Teabepäev
Alanud insuldinädalal leiab 15. aprillil kella 15-st 18-ni Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis aset teabepäev «Kiire abi päästab aju!».