Otepääl tabas ametnikke äkiline ehituskeeluhoog

Järve kaldale ehitamise üle otsustavad keskkonnaametnikud. Foto: Pm

Seni üsna lahkelt ehituslube jaganud ametnikud hakkasid järsku järjekordsele ehitusloa taotlejale seletama, et just tema kavandatavad kaks maja rikuks hunnitu loodusvaate ja tekitaks seega korvamatatut kahju.

Otepääst kahe kilomeetri kaugusel asuva Kaarnajärve kaldale on jagatud lube nii hotellide kui elamute ehitamiseks, nüüd aga otsustas loodusparki valitsev keskkonnaamet, et üks valge vares ei tohi seda teha.

Kuna järveäärne on juba niigi täis ehitatud, peavad kinnistu omanik Lily Neimann ja tema elukaaslane Rene Harinov lihtsalt leppima faktiga, et nemad jäid hiljaks. «Kaarnajärve ääres paikneb mitmeid vanu talukohti, samuti on uusi hoonestusalasid,» teatas keskkonnakasutuse juhtivspetsialist Rein Kalle mullu Neimannile. «Teatud hetkel tekib aga olukord, mil /.../ uue hoonestusala loomine muudab oluliselt vaateid ja maastikupilti. Kokkuvõtteks võib öelda, et käesolevaks ajaks on Kaarnajärve äärde uute ehitusalade loomisega tekitatud olukord, kus tuleks lagedaks jätta praegu hoonestamata alad, et säilitada veel olemasolevaid vaateid.»

Seega tõttas varem sama järve äärde näiteks Kristina Šmigun-Vähile ja kahele hotellile rohelise tee andnud keskkonnaamet Neimanni arvelt päästma seda, mis veel päästa on.

Otepääst vaid kahe kilomeetri kaugusele jäävalt krundilt avaneb hingematvalt kaunis vaade Kaarnajärvele ja lähedal seisvale Kaarna saarele. Sellise kolmehektarilise krundi väärtus on koos ehitusloaga vähemalt 100 000 eurot. Ilma ehitusloata on tegu aasaga, mille eest võib saada kord aastas PRIA-lt mõnisada eurot niitmistoetust.

Kelle vaade?

Rene Harinov lasi maastikuarhitektil lisaks eksperthinnangule tõmmata kaardile ka vaateala, mis peaks kinnitama, et erinevalt keskkonnaameti väidetest avaneb teelt suurejooneline vaade järvele ka pärast seda, kui kaks maja krundi serval valmis saavad. Aga tolku pole sellest olnud. «Ma ei saa aru, kuidas need majad vaate kinni paneks,» lausus ta. «Siin on jagatud hulgi ehituslube, ainult meie ei saa.» Harinov küsib ka, kes üldse peaks hakkama käima selles nurgataguses, aukliku ja eraomandisse antud kruusateega kohas nautimas vaadet järvele.

Vesteldes Otepääl eraettevõtjana planeeringutega tegeleva Ants Manglusega, kunagise Otepää looduspargi direktoriga, selgub, et ehitusõiguste saamine looduspargis on keeruline ning sõltub ametnike suvast. «Terve see Kaarnajärve äär on ehituslube täis,» tunnistas ka Neimanni nõustav Manglus. Ta kinnitab, et hea tahtmise ja positsiooni olemasolul on siin ikka ehitamiseks võimalusi leitud. Keskkonnaametnikel on kaalutlusõigus, mis tähendab, et nemad otsustavadki, kas mingi hoone sobib või ei sobi sinna, kuhu seda kavandatakse. Aga kuidas ikkagi on kerkinud kõik need sajad villad Otepää kandi loendamatute järvede äärde vaateid rikkuma?

Otepää looduspark on mitme omavalitsuse territooriumil asuv, 1180 ruutkilomeetril laiuv piiranguvöönd, kuhu ehitamise lubamise või keelamise üle otsustavadki keskkonnaameti töötajad.

Suusataja pidas plaani

Näiteks Kristina Šmigun-Vähi ostis 2004. aastal Kaarnajärve äärde kolmehektarilise krundi, jagas selle kaheks ja sai 2009. aastal ka ehitusloa kummalegi luhal asuvale ja kevaditi vee alla jäävale krundile kahe hoone ehitamiseks. Suusataja rõõmuks vähendas toonane keskkonnaminister ka järveäärset ehituskeeluala sajalt meetrilt 50 meetrile veepiirist. Koht ise on paraku ehitamiseks nii keeruline, et maju pole sinna kerkinud.

Tehtud on ka paremaid äriplaane. Nii kerkis järveäärsele Rukkimäe krundile 2007. aastal hotell Villa Müllerbeck. Hoonete ehitamist võimaldavaid projekteerimistingimusi, ehituslube ja detailplaneeringuid on järve ääres ja selle lähistel kehtestatud praegusel ja eelmisel kümnendil vähemalt seitsmele krundile. Kõigile oli vaja keskkonnaameti või sellele eelnenud looduspargi valitseja kooskõlastust.

Sel sügisel küsis Lily Neimann keskkonnaametilt, miks sai Šmigun-Vähi kahele krundile ehitusloa. Ameti regioonijuht Ena Poltimäe tunnistas vastuses, et kaitseala valitseja kooskõlastas tõepoolest 2006. aastal kruntidele detailplaneeringu.

Samas lisas ta, et 2010. aastal kinnitatud Otepää looduspargi uue kaitsekorralduskava valguses ja järvekallastel lasuva jätkuva ehitussurve tõttu praegu enam sellist nõusolekut ei antaks.

Poltimäe katsed ajada ebavõrdset kohtlemist vaid muutuvate aegade kaela osutuvad aga küsitavaks – tegelikult ei taotlenud Lily Neimann mullu järveäärsele krundile projekteerimistingimusi esimest korda. Šmigun-Vähiga samal ajal taotlesid projekteerimistingimusi samale kinnistule ka Neimanni vanemad, aga said eitava vastuse.

Ka kohtupraktika tundub seni olevat loodusparki ehitamise suhtes üsna erinev – Neimann kaotas Tartu halduskohtus keskkonnaametile ja pöördus nüüd Tartu ringkonnakohtusse. Viimane teatas aga 2009. aastal samalaadses asjas: «Üksnes pärandkultuurmaastiku ja loodusväärtuste säilimine ei ole sobivad ja piisavad kaalutlused, et mitte anda kooskõlastust projekteerimistingimustele. /…/ Järgides neid kaalutlusi, tuleks piiranguvööndis keelata igasugune ehitustegevus. Seda aga õigusaktid ei välista.»

Keskkonnaameti pressiesindaja vastab küsimustele nii Neimanni kinnistu ja teiste Kaarna järve äärde ja selle lähistel asuvatele kruntidele antud ehitusõiguste kohta, et Otepääl on maastikuvaadete seisukohast tähtis, et ei ehitataks kinni vaateid järvedele olulistest vaatepunktidest ja maanteedelt. «Pärandmaastike kaitseks on oluline säilitada ajalooliselt välja kujunenud asustusmustrit, sh hoonete paigutust,» lisas pressiesindaja. Ta lisas, et iga kaalutlusotsus sõltub selle tegemise hetke looduslikust olukorrast, teisalt tuleb iga järgmist otsust tehes arvestada juba varem tehtud otsustega.

Šmigun-Vähi kinnistutest kõneledes jäi pressiesindaja lakooniliseks, kinnitades vaid, et nendel kinnistutel on 2007. aastast detailplaneering, millega vähendati ka ehituskeeluvööndit. Mis puutub Villa Müllerbecki, siis sellel asus pressiesindaja kinnitusel vana hoonestusala, nüüd aga nihutati seda teest eemale ja järvele lähemale. Keskkonnaameti väitel oleks hotell mõjunud tee pealt vaadatuna palju domineerivamalt ja pärandmaas­tikus ebaloomulikult.

Kõik kulges õlitatult

Postimees kirjutas 2007. aasta lõpus bussijuhist Heino Võsust, kes tahtis ehitada Otepää loodusparki tagastatud maadele endale ja oma pojale kodu, aga riigi looduskaitsjad eelistasid hiljem pankrotistunud firmat Otepää Golf.

Võsu ei saanud oma krundile kuidagi ehitusõigust. Küll aga käis temaga juttu puhumas Otepää vallavolikogu liige ja piirinaabrit Otepää Golfi arendanud Jüri Kork, kes soovis tema maad pikaajalisele rendile. «Kork käis mitu kuud peale ja pakkus ka osalust golfikeskuses, aga mina polnud nõus. Eks ta siis natuke solvus,» rääkis Võsu toona.

«Üks tuntud tegelane Tallinnast pakkus mulle selle maa eest head raha ja ütles, et küll tema saab ametnikega hakkama,» rääkis Võsu 2007. aastal. Võsu avaldas ka veendumust, et kui ta oleks oma maa õigel ajal Korgile maha müünud, käiks temagi maal vilgas ehitustegevus. Nüüdseks likvideeritud riikliku looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru regiooni toonane juht andis Võsule teada, et mehel pole mõtet oma detailplaneeringu kallal edasi nokitseda. Polevat isegi mõtet tellida keskkonnamõjude hindamist, sest tema ja veel mitme majaehitust plaanivate krundiomanike detailplaneeringud olevat niikuinii vastuolus Otepää looduspargi pärandkultuurmaastiku säilitamise eesmärgiga.

Oma golfikeskuse maale ka eramuid planeerinud Otepää Golfil sujus aga kõik nagu õlitatult – 2004. aasta kevadel algatas Kork golfikeskuse rajamiseks esimese detailplaneeringu, mis sai juba samal suvel kehtestatud. Hoolimata projekti suurusest jäi tegemata isegi keskkonnamõjude hindamine.